Eesti Aeroklubi

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti klubist; üldmõiste kohta vaata artiklit Lennuklubi

Eesti Aeroklubi oli aastail 1937–1940 Eestis tegutsenud lennuklubi.[1]

Seni eralennuasjandust korraldanud Eesti Õhu- ja Gaasikaitse Liit likvideeriti 1. juulil 1936 ning selle asemele moodustati tegevusalade järgi Eesti Aeroklubi ja Vabatahtliku Kodanliku Õhukaitse Liit. 07. septembril 1937 kutsusid asutajaliikmed kokku koosoleku uue organisatsiooni, Eesti Aeroklubi moodustamiseks, kinnitati põhikiri ja valiti 9 klubi nõukogu liiget.[2][1]

Aeroklubi koosseisu kuulusid mootor- ja purilennusektsioon, alates 1938. aastast ka noortesektsioon. Viljandis ja Narvas olid klubi osakonnad.

23.–28. juulil 1938 Berliinis peetud konverentsil võeti Eesti Aeroklubi FAI (Rahvusvahelise Lennuasjanduse Liidu) liikmeks, ning selle otsusel määrati Eesti Aeroklubi ainuvolitatuks ja FAI ametlikuks ainuesindajaks Eestis. Seega kujutas Eesti Aeroklubi endast ainsat seaduslikku lennuspordi võimu Eestis, igasugused lennuspordisaavutused ja rekordid, mis polnud Eesti Aeroklubis registreeritud, ei leidnud seega tunnustamist ei Eestis ega ka rahvusvaheliselt.[3][2]

Aeroklubi nõukogu esimees oli Karl Jürgenson, juhatuse esimees Karl Selter. 1938. aastal oli aeroklubil 265 liiget. Klubi 190 000-kroonisest aastaeelarvest 150 000 krooni tuli riiklikust toetusest (1939).

Klubi omanduses oli 7 mootor- ja 5 purilennukit ning erialaraamatukogu. Eesti Aeroklubi korraldas lennukursusi nii mootor- kui ka purilennu alal ning lendurite lennutreeninguid. Klubi võimaldas sooritada tasulisi ülelende.

Klubi suleti Nõukogude Liidu okupatsioonivõimu määratud sisekaitseülema otsusega 12. juulil 1940.[4]

Eesti Aeroklubi liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk. "Aeg, mehed, lennukid", Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001, lk 356
  2. Postimees nr. 242, 8. september 1937, lk. 3
  3. Sakala nr. 85, 25 juuli 1938
  4. Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk. Aeg, mehed, lennukid. 2001, lk 204

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]