Ants Kurvits

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Hans Kurvits)
Jump to navigation Jump to search
Ants Kurvits
Sündinud 14. mai 1887
Saadjärve vald, Tartumaa
Surnud 27. detsember 1943
Sverdlovski oblast, NSV Liit
Teenistused Venemaa Keisririik Vene Keiserlik armee
Eesti Vabariik Eesti Rahvavägi ja sõjavägi
Auaste kindralmajor
Juhtinud Kaitseliidu Tartu malev
2. Jalaväepolk
7. Jalaväepolk
Eesti sõjaminister (1924)
Eesti piirivalve (1922–1939)
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Püha Anna IV järgu orden
Püha Anna III järgu ordeni mõõkade ja lindiga
Püha Stanislavi III järgu orden
Püha Georgi ordeni IV järk (1917)
Vabadusristi I liigi 2. järk (1921)
Karutapja ordeni III klass (1925)
Kotkaristi I klassi
Valgeristi III klassi
Punase Risti I liigi II astme
Soome Valge Roosi ordeni II klass
Läti Kolme Tähe II järgu orden
Poola Taassünni orden „Komandöri Rist”
2. jalaväepolgu ülem alampolkovnik Hans Kurvits Vabadussõja ajal Petseris, paremalt teine (4. märts 1919)

Ants Kurvits VR I/2 (kuni 7. maini 1936 Hans Kurvits; 14. mai 1887 Tartumaal Äksi kihelkonnas Saadjärve vallas Mihkli-Aadu talus – 27. detsember 1943 Sosva laager, Sverdlovski oblast, NSV Liit) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor[1]) ja piirivalvur.

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/2

Ants Kurvits õppis 1911, 1913–1918 ja 1920–1925 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.

1914. aasta 1. novembril astus ta Vene Keiserlikku armeesse ja pärast lühiajaliste ohvitseride ettevalmistuskursuste lõpetamist Vladimiri sõjakoolis ülendati ta lipnikuks. I maailmasõja lahingutes osales ta Poola rindel ja I maailmasõjas osutatud vahvuse eest autasustati teda Püha Anna IV järgu ordeni ja Püha Anna III järgu ordeni mõõkade ja lindiga, Püha Stanislavi III järgu orden mõõkade ja lindiga, samuti kõrgeima rindeohvitseri aumärgi – Püha Georgi IV järgu ohvitseriristiga.

Kurvits alustas teenistust Eesti rahvusvägedes 1. Eesti jalaväepolgu I pataljoni komandörina 21. veebruaril 1918 ning 23. märtsist määrati ta polgu II pataljoni komandöriks. Augustis 1917 ülendati ta kapteniks ja 24. veebruaril 1918 alampolkovnikuks seoses vanusega.

Ants Kurvitsat loetakse esimeseks Kaitseliidu Tartu maleva pealikuks, kuna pärast Saksa okupatsiooni määrati Ants Kurvits 16. novembril 1918 Tartu linna ja maakonna Kaitseliidu ülemaks.

Vabadussõjas alustas ta 25. detsembril 1918. a Viljandi vabatahtlike pataljoni formeerimist. 5. veebruarist kuni 22. detsembrini 1919 oli A. Kurvits 2. jalaväepolgu ülemaks ja ta sõdis peamiselt Petseri rindel.

Detsembrist 1919 kuni veebruarini 1920 – oli ta 1. diviisi ülema kindralmajor Aleksander Tõnissoni abi ja Narva linna garnisoniülem. Vabadussõja järel oli ta 7. jalaväepolgu ülem kuni reservi minekuni 1. oktoobril 1921.

Novembris 1924 jõudis lühikest aega olla Eesti sõjaminister Friedrich Akeli valitsuses.

Kurvits oli 19221939 Eesti piirivalve ülem ja Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu auesimees.

12. detsembrist 1939 viidi kindralmajor Ants Kurvits üle ja määrati teenistushuvides Sõjavägede Nõukogu alatiseks liikmeks.

Ants Kurvits arreteeriti 14. juunil 1941. aastal ja küüditati, ta tapeti vangivalvuri poolt Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagris.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Soome alusetud süüdistused Eestile. Uus Eesti, 3. detsember 1936, nr. 328, lk. 3.
  • Jaak Pihlak, "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad". Jaak Pihlak ja Viljandi Muuseum, 2010.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Oskar Amberg
Eesti sõjaminister
11. oktoober 1924 – 26. november 1924
Järgnev:
Jaan Soots