Hädaseisund
Hädaseisund (ingl k necessity) on õigusinstituut, mis seisneb vahetus ohus enda või teise isiku õigustatud huvile, mida saab kõrvaldada üksnes teisele õigustatud huvile (asjassepuutumatu kolmanda isiku õigushüvele) kahju tekitamisega[1]. Hädaseisund on õigusvastasust välistav asjaolu, mis tähendab, et kui kahju tekitamine toimub hädaseisundis olles, siis selline tegu ei ole õigusvastane. Hädaseisundi näol on tegemist olukorraga, kus on toimunud huvide kokkupõrge ja tuleb valida kahe hüve vahel – ühte on võimalik päästa teise kahjustamise hinnaga[2]. Sageli on tegemist koguni kahe halva vahel valimisega, sest täielikult päästa ei õnnestu kumbagi[3].
Karistusõiguslik ja tsiviilõiguslik hädaseisund[muuda | muuda lähteteksti]
KarS § 29 järgi ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem, kusjuures huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust[4].
Tsiviilõigus tunneb hädaseisundit TsÜS §-s 141[5]. Vastavalt VÕS §-le 1045 lg 2 p 3 on hädaseisund kahju tekitamise õigusvastasust välistav asjaolu[6]. Tegemist on erandjuhuga, mil üksikisik võib oma õiguste kaitseks ise välja astuda. Hädaseisundi kohta leitakse tsiviilõiguslikus kirjanduses, et karistusõiguslik hädaseisund on üldpõhimõte, tsiviilõiguslik aga selle erijuhtum. Põhimõtteliselt saab karistusõiguslikku hädaseisundit eristada vastavatest tsiviilõiguslikest instituutidest kahel juhul:
1) tsiviilõiguslik hädaseisund on kohaldatav eelkõige asja, ehkki ka muude tsiviilõiguslike huvide kaitseks (nt Saksamaa BGB §-d 228 ja 904 näevad ette asja kaitseks defensiivse ja agressiivse hädaseisundi);
2) karistusõiguslik hädaseisund tuleb kohaldamisele juhul, kui on toime pandud KarS eriosa mõnele koosseisule vastav tegu.
Põhimõttelisi sisulisi erinevusi karistusõigusliku ja tsiviilõigusliku hädaseisundi vahel ei ole ning nende piiride ületamist kontrollitakse karistusõiguslike kriteeriumide alusel.[2]
Õigusvastasus[muuda | muuda lähteteksti]
Isiku karistamiseks ei piisa üksnes sellest, et ta on täitnud süüteokoosseisu. Koosseisupärase teo tuvastanud menetleja peab järgnevalt hindama, kas tegu on õigusvastane (vt KarS § 2 lg 2), sest mingitel juhtudel võib toime pandud süüteokoosseisule vastav tegu olla lubatud (nt kui see pannakse toime hädaseisundis). Kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et koosseisupärase teo õigusvastasust eeldatakse. Selline eeldus tuleneb arusaamast, et seadusandja on süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldanud tegu, mida tuleb üldjuhul pidada ebaõigeks; üksnes erandjuhtudel saab öelda, et koosseisupärases teos ebaõigust ei sisaldu. Sellisteks erandjuhtudeks on olukorrad, kus esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu. Nii nagu isiku süüdivuse eeldamine ei tähenda süütuse presumptsiooni riivet, ei tähenda seda ka teo õigusvastasuse eeldamine. Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada ehk kui teatud asjaolude tõttu saab kahelda selles, kas õigusvastasust on põhjust eeldada, tuleb õigusvastasuse esinemist kontrollida. Nii ongi kriminaalkolleegium õigusvastasust välistavatest asjaoludest kõneledes osutanud sellele, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud[7].[8]
Õigustatud huvi[muuda | muuda lähteteksti]
Hädaseisundi instituut lähtub kahest alusest: hüvede väärtus ja ühiskonnaliikmete passiivne solidaarsuskohustus. Neid kahte väljendab koondmõiste "huvi"[3].
Algselt põhines hädaseisund kui seadusülene karistusõiguslik instituut hüvede kaalumise ehk saldopõhimõttel – koosseisupärane tegu on õigustatud, kui sellega päästetakse väärtuslikem hüve. Nii oleks aga õigustava aluse eesmärk sõeluda pidevalt välja väärtuslikumad hüved, vajadusel isegi üksikuid hüvesid hävitades. Selline hüvede optimeerimine ühiskonnas tooks vaieldamatult kaasa vastuvõetamatuid tagajärgi. Kui näiteks inimese elu oleks võimalik päästa ainult seeläbi, et teine annetab talle operatsiooniks vajalikku verd, siis oleks keeldumise korral sundkorras vere võtmine täiesti lubatav, nagu ka näiteks ühe neeru sunniviisiline eemaldamine. Inimelu säästmine oleks ju vastamisi kõigest kehalise puutumatuse rikkumisega.[3] Hüve ja selle kaalukus on seega vaid üks asjaolu, mida tuleb huvide kaalumisel arvestada.
Hädaseisundi instituudi kohaldamisel tuleb lisaks arvestada ühiskonnaliikmete passiivset solidaarsuskohustust[9]. See tähendab, et kui seadus annab päästjale õiguse kahjustada võõrast hüve, siis järeldub sellest kannatanu jaoks, et ta peab sekkumist taluma. Viimast ei seo ohustatava õigushüve valdajaga enne tegu miski muu peale selle, et mõlemad on sama ühiskonna liikmed. Hädaseisund ei sätesta kohustust aktiivseks solidaarsuseks, küll aga kohustab päästetoimingu talumiseks – passiivseks solidaarsuseks.[3]
Hädaseisundi piiritlemine[muuda | muuda lähteteksti]
Hädaseisund on õigusvastasust välistav asjaolu, mida kontrollitakse alles deliktistruktuuri teisel tasandil ja millele peab eelnema etteheidetava teo koosseisupärasuse tuvastamine[1]. Saame öelda, et isik tegutses hädaseisundis üksnes siis, kui kontrolli käigus ilmneb, et on täidetud kõik hädaseisundi objektiivsed ja subjektiivsed eeldused. Hädaseisundi objektiivseid eeldusi on kõige parem süstematiseerida, kui eristada olukorda, mille isik eest leiab (hädaolukord), ja toiminguid, mida ta päästmiseks sooritab (päästmistoiming).[10][11] Lahenduskäik näeb välja järgnev[3]:
1. Hädaolukord
1.1 Oht õigushüvele
1.2 Vahetu oht
2. Päästmistoiming
2.1 Vajalikkus
2.1.1 Sobivus
2.1.2 Säästvaim vahend
2.2 Proportsionaalsus
2.3 Kohasus
3. Subjektiivne külg
Objektiivne külg[muuda | muuda lähteteksti]
Hädaolukord[muuda | muuda lähteteksti]
Üks hädaseisundi objektiivsetest eeldustest on see, et tegu toime pannes peab olema oht õigushüvele. Teisisõnu, peab olema tekkinud olukord, mille areng annab elukogemuse alusel põhjust tõsiselt karta kahju tekkimist või suurenemist õigushüvele[10][11]. Kahju saabumine või suurenemine peab olema suuremal või vähemal määral tõenäoline. Oht tuvastatakse prognoosina ex ante objektiivse vaatleja poolt. Ohu olemasolu ei sõltu selle päritolust: see võib tuleneda loodusnähtusest, seisneda looma käitumises vms.[1]
Teine eeldus on see, et tegemist peab olema vahetu ohuga. Oht on vahetu, kui kahju tekkimine või suurenemine õigushüvele on peatselt saabumas, kui lähemal ajal ei võeta ette kaitsemeetmeid. Vahetu ohuna mõistetakse järgnevat:[3]
a) akuutne oht – olukord, kus kahju on lähemal ajal tekkimas (nt inimene on kukkunud vette ja on uppumas);
b) kestev ehk vältav oht – pikka aega kestev olukord, kus kahju võib tekkida mis tahes hetkel (nt maja on niivõrd halvas seisukorras, et igal hetkel võib mõni kivi sealt kukkudes jalakäijat tabada);
c) tulevikus ähvardav oht – oht on saabumas alles pikema aja pärast[9], kusjuures ohtu loetakse vahetuks alates sellest hetkest, mil antud hetke (tegutsemisaja) ja tagajärje mõeldava saabumise aja vahel ei ole võimalik ette võtta tõhusaid päästetoiminguid.
Päästmistoiming[muuda | muuda lähteteksti]
Järgmine objektiivne eeldus on see, et päästmistoiming, millega kõrvaldatakse või vähendatakse ohtu, peab olema vajalik. Päästmistoiming on vajalik, kui see on ohu tõrjumiseks sobiv ja kahjustatud õigushüve jaoks säästvaim.[1] Toiming, selleks kasutatav vahend või toimimisviis loetakse sobivaks, kui see kõrvaldab täielikult ja kindlalt ohu õigushüvele. Ei ole kohustust valida ebakindel, kuid n-ö pehmem vahend. Samas peab olema valitud vahend või viis olemasolevatest sobivatest variantidest säästvaim, st sobivatest kõige pehmem. Näiteks, kui on võimalik keegi appi kutsuda ja nende asjatundlik käitumine välistaks vajaduse kolmanda isiku õigushüve kahjustada, võib osutuda just abi kutsumine kõige säästvamaks vahendiks ja siis tuleb kasutada seda varianti.[3]
Kaitstav huvi peab olema kahjustatavast huvist selgelt olulisem. Konfliktis olevate huvide kaalumisel tuleb esiteks arvesse võtta õigushüvede väärtus. Viimane võib sõltuvalt hüvedest olla määratletav nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt. Hüve olulisus on küll objektiivne kriteerium, kuid teatud juhtudel tuleb hüve taga seisvat huvi individualiseerida – lähtuda sellest, millise tähtsuse tegija või kannatanu oma hüvele omistab. Lisaks, huvide kaalumisel tuleb arvestada ka õigushüve ähvardava ohu suurusega. See on väga oluline ja võib osutada lausa ainsaks kriteeriumiks juhul, kui hüved on võrdsed. Üks hüve loetakse enam ohustatuks, kui seda ähvardab konkreetne oht teist hüve ähvardava abstraktse ohuga võrreldes.[12] Peale väärtuse ja ähvardava ohu suuruse tuleb proportsionaalsuse hindamisel vaadelda veel ka päästmistoimingu ohtlikkust ja teisi selle juurde käivaid aspekte.
Vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõue eeldab veel ühte piirangut, milleks on arvestamine päästmistoimingu kohasusega ehk eelpool mainitud passiivse solidaarsuskohustusega. Kehaline puutumatus on niivõrd oluline huvi, et seab solidaarsusele piiri. Seda piiri nimetatakse sotsiaal-eetiliseks piiranguks. Nimelt võib päästja käsutuses olla ainus sobilik vahend, millega saab ohustatud hüve päästa. Ometi ei saa päästetoimingut lugeda õigustatuks, sest selle välistab ühiskonnas omaksvõetud arusaam passiivsest solidaarsusest. Hädaseisundiga ei saa õigustada näiteks tahtevastast vereülekannet või muud sellist tegevust, mis näiteks riivab kehalist puutumatust. Kõne alla tuleb sellise vereülekande õigustatus vaid veredoonori garandiseisundi korral.[3]
Subjektiivne külg[muuda | muuda lähteteksti]
Õigusvastasust välistava asjaolu eksisteerimisest pelgalt ei piisa, vaid isik peab käituma vastava arusaamisega selle olemasolust.[13] Kars § 31 lg 2 järgi peab isik tegu toime pannes teadma asjaolusid, mis objektiivselt välistavad tema teo õigusvastasuse[14]. Teisisõnu, isik peab teadma, et viibib ja tegutseb hädaseisundis.[3] Kui õigustav asjaolu on objektiivselt olemas, kuid isik seda ei tea, siis ei ole hädaseisundi subjektiivne eeldus täidetud ja isik vastutab süüteokatse eest[14].
Mõistagi on võimalik, et isik eksib õigustavas asjaolus – kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Ta hindab küll õiguslikult adekvaatselt oma seisu, kuid arvab ekslikult, et esinevad faktilised asjaolud, mis on iseloomulikud konkreetsele õigustavale olukorrale.[15] Kui isik eksikombel arvab, et on oht õigushüvele, kuid objektiivselt oht puudub, vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest[14].
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 RKKK 30.10.2006, 3-1-1-95-06, p 11-12.
- ↑ 2,0 2,1 Anneli Soo, Jaan Sootak. "Õiguslik analüüs karistusõigusliku hädakaitse ja hädaseisundi rollist põhiõiguste piiramise alusena lasteasutustes ning hoolekande- ja tervishoiuasutustes", Tartu: 2015, lk 3-5.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 332-345.
- ↑ KarS § 29, 06.06.2001: https://www.riigiteataja.ee/akt/12937917?leiaKehtiv#para29
- ↑ TsÜS § 141, 27.03.2002: https://www.riigiteataja.ee/akt/12806823?leiaKehtiv#para141
- ↑ VÕS § 1045, 26.09.2001: https://www.riigiteataja.ee/akt/961235?leiaKehtiv#para1045
- ↑ KrMS § 211, 12.02.2003: https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019033?leiaKehtiv#para211
- ↑ RKKK 06.12.2013, 3-1-1-108-13, p 8.
- ↑ 9,0 9,1 Jaan Sootak, Priit Pikamäe (2009). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (3. trükk). Tallinn: Juura. Lk 164-164, § 29, komm 2 ja 5.1.
{{raamatuviide}}: eiran tundmatut parameetrit|komm=(juhend); eiran tundmatut parameetrit|§=(juhend) - ↑ 10,0 10,1 RKKK 12.10.2012, 3-1-1-81-12, p 17-17.1.
- ↑ 11,0 11,1 RKKK 06.10.2016, 3-1-1-60-16, p 9.
- ↑ RKKK 20.05.2009, 3-1-1-42-09, p 11-13.
- ↑ RK 24.05.2001, 3-1-1-56-01, p 5.3.
- ↑ 14,0 14,1 14,2 KarS § 31, 06.06.2001: https://www.riigiteataja.ee/akt/12937917?leiaKehtiv#para31
- ↑ Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 289-290.