Hädakaitse

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Hädakaitse (mõnedes õiguskordades ka enesekaitse) on kõikjal tunnustust leidnud õigusinstituut, millele omistatakse sageli ka loomuõiguslikku iseloomu.[1] Hädakaitse on inimkonna õiglustundes alati sügaval olemas olnud ja seda instituuti võib läbi ajaloo jälgida nii tavaõiguses, kui erinevates kodifikatsioonides. Hädakaitse on väga oluline, sest vabandab see ju ka suurimat inimese poolt tehtavat kuritegu – teise inimese elu võtmist. Juba XII tahvli on kirjas VIII tahvli 12 punkt „Kui öine varas tapetakse, siis on see seaduslik tapmine.“[2] Samuti tegi näiteks Saksi õiguspeegel vahet mõrva ja muude tahtlike tapmiste vahel ja enamjaolt oli karistuseks surmanuhtlus, kuid õiguspäraseks tapmisteks liigitati nt hädakaitse. Tänapäeval on enesekaitse taandunud hädakaitse ja hädaseisundi detailselt reguleeritud instituutideks kriminaalõiguses; 12. sajandi Euroopas tähendas see tervet elulaadi, et koos oma perega ellu jääda.[3]

Hädakaitse Eesti õiguses[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õiguses on kirjeldab hädakaitset karistusseadustiku § 28.[4]

  1. Tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri.
  2. Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab.
  3. Võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele.

Märkimist väärib, et karistusseadustiku ajaloo vältel ei ole KarS § 28 kuidagi parandatud või sinna midagi lisatud. Algne seadusetekst, mis jõustus 01.09.2002, püsib ka tänases redaktsioonis täpselt samasugusena. Seadus muutub vastavalt reaalse elu sündmustele uute kuriteoliikide lisandumisel või tehniliste vahendite inimkäitumise muutumisel. Hädakaitse instituut on küllaltki suures KarS muutumise tuules ajahambale vastu pidanud. Saksa õiguses on hädakaitse sisuline määratlus vastu pidanud juba 19. sajandist.

Hädakaitse jaguneb mitmeks osaks, kui võtta jaotuseks kõige laiem ja lihtsam seletus, siis koosneb liitsõna hädakaitse ju kahest sõnast: häda ja kaitse. Seega peab enne kaitsetegevusele asumist olema tekkinud seisund, kus tekib väljapääsmatu „häda“, ründe tekitanud isik peab tegutsema seadusevastaselt, siis võib asuda kaitsele. Kui on õigusvastane rünnak õigushüvedele, siis võib selle vastu ennast kaitsta. Oluline on see, et juba seadusetekstis on seadusandja välja toonud mõned seletavad punktid, mis aitavad hädakaitse instituuti paremini mõista:

  1. Tõrjuda võib vahetult eesseisvat rünnakut või vahetut rünnakut – kaitsma võib ennast asuda ka siis, kui rünne ei ole päriselt toimunud, kuid on põhjust arvata, et see siiski kohe aset leiab. Seadus annab õiguse ennast kaitsta ennetavalt.
  2. Võimalus ähvardava ebaseadusliku ründe eest põgeneda või kutsuda abi ei tähenda, et isik ei võiks asuda ennast või teisi ebaseadusliku ründe eest kaitsma. „…varjumiskohustuse puudumist hädakaitse regulatsioonis saab põhjendada õiguse tagamise printsiibi argumendiga, mille kohaselt õigus ei pea ebaõiguse ees taanduma.“[5]
  3. Rünnak õigushüve vastu. Kui on harjutud hädakaitset seostama eelkõige tervise ja elu kaitsmisega, siis tegelikult on kaasatud ka teised õigushüved, mida ebaseadusliku ründe eest kaitsta võib. „Rünne peab ohustama õigushüve. Reeglina on hädakaitsega kaitstavad individuaalhüved (elu, tervis, omand, vabadus jm).“[6]

Rünne[muuda | muuda lähteteksti]

Ei saa olla hädakaitset, kui ei ole õigusvastast rünnet konkreetsele õigushüvele. Kui rünnet ei ole, puudub ka hädakaitse kui õigustav asjaolu ning kaitsetegevust ennast ei ole vaja hakatagi analüüsima – isik vastutab üldkorras.[6] Ründe olemasolu ja ohtlikkuse hindamiseks asetatakse olukord ja faktid objektiivse kõrvaltvaataja ette, kes hindab, kas nendes konkreetsetes kaasuse tehioludes oleks tõenäoline õigushüve rikkumine ründaja poolt. Piiri tõmbamiseks on oluline teada, et ründeks ei saa lugeda kellegi tungivat pilku või trügimist poejärjekorras või mõnda muud sotsiaalselt aktsepteeritavat häirimist, mille suhtes on kõigil talumiskohustus. Kuid kellegi sõimamine valimatute sõnadega võib olla rünne, mille vastu on õigus rakendada hädakaitset. Õigusvastane rünne peab lähtuma inimesest – see on üks faktor, mis eristab hädakaitset hädaseisundist. Õigusvastane rünne peab olema vahetu või vahetult eesseisev. Probleeme tekitab eelkõige vahetult eesseisva ründe määratlemine, sest see on väga kitsas hetk enne päris rünnakule asumist. Kui kellelgi on nuga vööl, siis ei ole veel põhjust ennast kaitsma hakata, kui aga nuga haaratakse ja ründekavatsustes ei ole kahtlust, siis ei pea ootama, millal ründaja oma teo realiseerimiseni jõuab. Hädakaitse piiride lõppu tähistab õigusvastase ründe lõpp.

Kaitsetegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises.[7] Hädakaitseseisundis olles ei ole kaitsja piiratud proportsionaalsuse põhimõttega. Kaitsja võib ründajale suuremat kahju tekitada, kui on oma tegevuses siiski vastutav hädakaitse piiride ületamise eest. Sobiv on kaitsevahend, mis tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või edaspidi ohtu satuksid.[7] Kaitsja peab kasutama ründaja vastu säästvaimat kaitset, kuid ei pea võtma endale riski ebakindla kaitsevahendi valimisel. Kaitsevahend on sobiv ka siis, kui ta vähendab ründe intensiivsust.[8]

Kaitsetahe[muuda | muuda lähteteksti]

Isikul, kes asub ennast kaitsma vahetult eesseisva või vahetu õigusvastase ründe vastu peab olema kaitsetahe. Muidu ei kvalifitseeru kaitsja tegevus hädakaitseks. Kaitsja peab tahtma ennast või teisi kaitsta ebaseadusliku ründe eest ja mitte ründajale kätte maksta või talle tahtlikult rohkem kahju tehes, kui ründe takistamiseks vaja on. Kui isik arvab ekslikult, et viibib hädaseisundis (näilik hädakaitse), lahendatakse tema vastutus § 31 lg 1 järgi…[9] Oluline on, et kaitsetahet ei ole provotseeritud ründe puhul või vastastikuses kakluses – seega puudub nendes olukordades ka hädakaitseseisund. Vabatahtlikult kaklema asudes annavad pooled üksteisele nõusoleku kehavigastuste tekitamiseks. Siingi on erandiks see, kui isik soovib veenvalt ühepoolselt kaklust lõpetada. Kestev rünne ning vajadus end selle vastu pikema aja jooksul kaitsta ei muuda rünnet veel vastastikuseks kakluseks. (RKKK 3-1-1-34-08 p-d 7-8)[9]

Hädakaitsepiiride ületamine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Karistusseaduse järgi ületatakse hädakaitsepiire juhul, kui hädakaitset teostav isik tekitab kavatsetult või otsese tahtlusega kaitsetegevuses ülemäärast kahju ründajale või valib ründeohtlikkusele mittevastava kaitsevahendi. Ebasobiva vahendi valimine tähendab näiteks seda, kui kõrvakiilule vastatakse noalöökidega. Samas ei pea kaitsja võtma riski ebasobiva relva valimisel ja samuti võetakse arvesse, et kaitsja võtab esimese kättejuhtuva sobiva vahendi, millega rünnet tõrjuda – ei ole ju aega intensiivse ründe tõrjumisel sobivat vahendit otsima minna. Nii ongi näiteks kohtupraktikas (RKKK 3-1-1-17-04) loetud õigeks kirvega enda kaitsmine noalöökide vastu.

Sotsiaaleetilised piirangud[muuda | muuda lähteteksti]

Üksikisiku hädakaitseõigus on piiratud, kui selle täismahus realiseerimine tooks kaasa õiguse kuritarvitamise ja talumatu sotsiaaleetilise konflikti (RKKK 3-1-1-111-04 p 15)[9] Siin peetakse peamiselt silmas vähemohtlikke rünnakuid, keegi võtab kustukummi laualt või ründaja on süüdimatu ehk tegemist on mittesüülise ründega. Muidugi on ka lapse eest kaitsmine väga piiratud. Üks põhimõtteline piirang on veel ründe provotseerimine – sellisel juhul on kaitse kas välistatud või väga olulisel määral piiratud. Veel peab lisama, et ründaja tapmine on lubatav ainult vägivallategude eest kaitsmisel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. K. Kühl. Karistusõigus üldosa, . vlj. Tallinn: Juura, 2002, lk 75
  2. J. Sootak (1998) lk 79
  3. J. Sootak (1998) lk 87
  4. https://www.riigiteataja.ee/akt/130122017029#para28
  5. K. Kühl. Karistusõigus üldosa, . vlj. Tallinn: Juura, 2002, lk 77
  6. 6,0 6,1 J. Sootak (2010) lk 347
  7. 7,0 7,1 J. Sootak, P. Pikamäe (2009) lk 158
  8. E. Samson. Kriminaalõiguse üldosa, lk 161
  9. 9,0 9,1 9,2 J. Sootak, P. Pikamäe (2009) lk 160

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • J. Sootak. Veritasust kriminaalteraapiani käsitlusi kriminaalõiguse ajaloost, vlj. Tallinn: Juura, 1998
  • J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik: Komm vlj. 3., täiend. ja ümbert. vlj. Tallinn: Juura, 2009
  • J. Sootak. Karistusõigus üldosa. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2010