Gustav Bernhard Julius Naunyn

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Gustav Bernhard Julius Naunyn
Naunyn.jpg
Sünniaeg 2. september 1839
Surmaaeg 26. juuli 1925 (85-aastaselt)

Gustav Bernhard Julius Naunyn (2. september 1839 Berliin28. juuli 1925 Baden-Baden[1]) oli Eestis tegutsenud saksa arstiteadlane, sisearst ja patoloog, Tartu ülikooli professor.[2]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Bernhard Naunyn oli Berliini ülemlinnapea Franz Christian Naunyni poeg.

Naunyn lõpetas Berliinis Berderi Gümnaasiumi, õppis Bonni ja Berliini ülikoolis meditsiini. 1862 kaitses ta Berliini ülikoolis meditsiinidoktori kraadi väitekirjaga "De echinococcei evolutione".[2]

1863–1866 oli ta Berliini Charité kliinilise haigla assistent, 1867–1869 eradotsent ja ühtlasi ühe osakonna peaarst. 1869 oli ta Tartu Ülikoolis eripatoloogia ja kliiniku kateedri juhataja ja erakorraline professor, 1870–1871 korraline professor. Avaloengus rõhutas ta eksperimendi tähtsust meditsiinis. Tartu Ülikooli polikliinikus töötades tegi koos üliõpilastega ka koduvisiite. 1871 lahkus Naunyn Eestist, seejärel oli ta Berni Ülikooli ja 1872–1888 Königsbergi Ülikooli sisehaiguste professor, 1888–1905 Strasbourgi Ülikooli professor, seejärel Baden-Badenis emeriitprofessor.[2][3]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Bernhard Naunyn uuris kusiniku eritumist "latentse palaviku" korral ja vere leelisereservi palavikuhaigel. Tema juhendamisel valmis Tartu Ülikoolis Ferdinand Franckeni tuntud doktoriväitekiri "Über die künstliche Blutgerinnung in den Blutgefässen des lebenden Körpes". Bernis asutas ta koos Oswald Schmiedebergi ja professor Edwin Klebsiga ajakirja Archiv für experimentelle Pathologie und Pharmakologie, mis levitas üle maailma Tartu eksperimentaalfarmakoloogia koolkonna põhimõtteid. Ta oli 53 aastat üks selle ajakirja toimetajaid. Ajakiri ilmub veel praegugi nimega Naunyn-Schmideberg's Archives of Pharmakologie ingliskeelsena Berliinis.

Königsbergis osales Naunyn ainevahetuse uurimises ja sel alal mitme püsiva väärtusega avastuse tegemisel. Ta leidis, et suhkurtõve korral areneb kudedes glükogeenivaegus, ja töötas välja suhkurtõve dieetravi.[2]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Beitr. z. Pathologie der Transsudate. // Dorpater med. Z., I, 1871
  • Beitr. z. Fieberlehre (kaasautor Dubizanski). // Arch. für exper. Pathol. Pharm., 1872
  • Blutgerinnung im lebenden Körper. // Arch. exper. Pathol. Pharm., 1872
  • Klinik der Cholelithiasis. Leipzig, 1892
  • Diabetes. Diätische Behandlung des Diabetes. // Volkmann Vorträge, 1897
  • Diabetes. Nothagel's Sammelwerk, 1898
  • Diabetes. Leyden's Sammelwerk (Deutsche Klinik), 1901.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Teistel andmetel 26. juulil Berliinis
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Eesti teaduse biograafiline leksikon", 3. köide
  3. [1] TÜ õppejõud kuni 1918. Üliõpilased kuni 1918.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Levitski, G. V. "Biografitšeskij slovarj professorov i prepodavatelei Imperatorskogo Jurjevskogo, bõvšego Derptskogo universiteta za sto let jego suštšestvovanii (1802–1902)" Jurjev, 1902–1903, kd II, lk 135–138.
  • "Album doctorum honoris causa sociorumque honorariorum Universitatis Dorpatensis/Tartuensis (1803–1997)" Trt, 1997, lk 118.
  • Kõrge, K. "Bernhard Naunyn ja Tartu Ülikool" // Nõukogude Eesti Tervishoid, 4 (1981) lk 272–275.
  • "Tartu ülikooli ajalugu: kolmes köites" Tallinn, 1982, kd II, lk 244.
  • Käbin, I. "Die medizinische Forschung und Lehre and der Universität Dorpat/Tartu 1862–1940. Ergebnisse und Bedeutung für die Entwicklung der Medizin" Lüneburg, 1996, lk 165, 311–315, 329, 335, 358, 362, 394–397, 404.
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013.
Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.