Grupidünaamika

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Grupidünaamika on sotsiaalne protsess, mille käigus inimesed rühmasiseselt üksteisega suhtlevad ja teineteist mõjutavad ning kuulub sotsiaalpsühholoogia valdkonda. See koosneb interaktsioonidest, mis mõjutavad inimeste hoiakuid ja käitumist, kui nad on valiku või juhuslike asjaolude tõttu grupeeritud teistega.

Grupil on teatud ühised eesmärgid ja omadused, mille tõttu on liikmed seotud ka ühiskondlike väärtuste ja ümbritseva kultuurilise kontekstiga. Mõiste grupidünaamika kirjeldab ühtlasi rühmasiseste jõudude omavahelisi suhteid. Kuna inimestel on kaasasündinud kuuluvusvajadus, siis on gruppide moodustamine ja neisse kuulumine ka oluline osa ühiskondlikes protsessides laiemalt.

Sotsiaalpsühholoogid ja sotsioloogid on aja jooksul püüdnud kaardistada erinevaid grupidünaamika toimemehhanisme ja süsteeme, tänu millele on potentsiaalselt võimalik tõsta gruppide efektiivsust ning eemaldada takistusi, mis võivad pärssida grupisisest tööd. Ühtlasi uuritakse väikeste rühmade psühholoogilisi protsesse, rühmade teket ja arengufaase, liidri ja rollisuhete kujunemist jm.

Grupidünaamikat käsitletakse psühholoogias, sotsioloogias, antropoloogias, politoloogias, epidemioloogias, hariduses, sotsiaaltöös, äri- ja juhtimisõppes, samuti kommunikatsiooniõppes.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalpsühholoogia kui teadus tekkis Ameerika Ühendriikides 20. sajandi hakul. Esimene selle valdkonna töö, Norman Tripletti eksperiment sotsiaalsest soodustamisest, avaldati 1898. aastal. 1930ndatel saabus Ameerika Ühendriikidesse fašistlikult Saksamaalt põgenedes mitmeid geštaltpsühholooge, neist olulisim oli Kurt Lewin. Neil oli määrav roll sotsiaalpsühholoogia eristumisel kahest tolleaegsest domineerivast lähenemisest – biheiviorismist ja psühhoanalüüsist. Lisaks pärandasid nad sotsiaalpsühholoogiale ka oma huvi taju ja tunnetuse vastu. Kõige enam uuriti sel ajal hoiakuid ja väikeste gruppide dünaamikat.

Kurt Lewin (1890–1947) võttis 1940. aastate algul kasutusele termini grupidünaamika, et kirjeldada positiivseid ja negatiivseid jõude inimrühmades. 1945. aastal asutas ta Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis grupidünaamika uurimiskeskuse, mis oli esimene instituut, mis oli otseselt pühendatud grupidünaamika uurimisele. Kogu oma karjääri jooksul keskendus Lewin sellele, kuidas oleks võimalik teadmisi grupidünaamika osas rakendada reaalsete sotsiaalsete probleemide lahendamiseks.

Grupi funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika sotsiaalpsühholoogi Donelson Forsythi järgi on grupi funktsionaalne struktuur grupile iseloomulik funktsioonide muster, mis määrab selle võimet rahuldada liikmete põhivajadusi ning sellest lähtuvalt on ta kaardistanud ära grupi funktsioonid, mis neid vajadusi rahuldavad. 1991. aastal mudeldas Forsyth 16 grupi funktsiooni:

  • sotsiaalne seos, liitumine teistega (social bonding);
  • sotsiaalne võrdlus I (downward – võrdlus endast nõrgematega);
  • sotsiaalne võrdlus II (upward – võrdlus endast parematega inspiratsiooni ja uute ideede saamiseks);
  • sotsiaalne tunnustus (social esteem – grupp on inimesele heaolu tunde ja tunnustuse allikaks);
  • sotsiaalne kontroll, teiste mõjutamine (grupikeskkond võimaldab eneseteostust läbi teiste mõjutamise);
  • sotsiaalne vahetus (social excange – grupiliikmed jagavad omavahel erinevaid ressursse ja hüvesid);
  • sotsiaalne väljendus/ekspressioon (grupikeskkonnas saab väljendada omi mõtteid ja tundeid);
  • grupiga samastumine (grupis tegutsemine võimaldab minimeerida oma tegevuse avalikuks tulemist);
  • sotsiaalne identiteet (võimalus ennast identifitseerida grupiga);
  • sotsiaalne mõju (social influence – grupiliikmed hindavad positiivselt ja tunnustavalt mõjutusi, mis tulenevad kaaslastelt);
  • sotsiaalne õppimine I;
  • enesekohane sotsiaalne õppimine (self-insight – informatsiooni saamine teistelt enda kohta);
  • sotsiaalsed suhted (social relations – intiimsusvajaduse rahuldamine kuuluvustunde kaudu);
  • sotsiaalsete oskuste arendamine (social skill development – suhtlemis- ja koostööoskuste arendamine);
  • sotsiaalne toetus (social support – kaaslaste toetusega arvestamine ja sellele toetumine);
  • sotsialisatsioon (selle tunnustamine, et oma kaaslastelt on saanud olulisi käitumisjuhiseid, tõekspidamisi).


Kõikide kirjeldatud funktsioonide puhul käsitleb ta gruppi kui inimese enda tunnustatud positiivse mõju allikat. Selle kohaselt on grupp millekski hea kuna grupp on indiviidi jaoks vahend millegi saavutamiseks ning mingi vajaduse rahuldamiseks.

Oma järgmises uurimistöös sai D. Forsyth nendele grupifunktsioonidele kinnitust. Tuginedes oma küsimustikuga kogutud andmestiku faktoranalüüsile, leidis Forsyth, et tegemist on kuue suhteliselt iseseisva grupifunktsiooniga. Analoogselt isiksusepsühholoogias kasutatavale suure viisiku terminile kasutas ta terminit suur kuuik (Big Six):

  • kuuluvus (belonging) – inimestele on oluline, et nad tunneksid, et kuuluvad kellegi hulka;
  • intiimsus (intimacy) – grupid võimaldavad inimesel tunda teiste toetust, mõistmist;
  • saavutuslikkus (generativity) – koos teistega ollakse tulemuslikum ja saavutatakse rohkem;
  • toetus (support) – teistelt võib saada mitmesugust toetust, abi, nõuannet;
  • mõju (influence) – gruppi kuuluvus teeb vastastikuse mõjutamise võimalikuks, selle kaudu võimendub üksikisiku tahe;
  • katsetamine (exploration) – grupp võimaldab üksikisikul suurendada oma loomingulisust, katsetada oma ideid.

Gruppide arenguetapid[muuda | muuda lähteteksti]

Gruppide arengu tuntuim käsitlus on  Bruce Tuckman´i 1965. aastal loodud mudel gruppide arenguetappidest ehk arengufaasidest ja grupiprotsesside erinevustest igas etapis.  Selle mudeli järgi läbib rühm järgmised arenguetapid:

  1. Loomine,  kujunemine Inimesed tulevad kokku ja püüavad aru saada, kuidas tuleks kaaslastega käituda, et koos hakkama saada. Grupi liikmed on enamasti ebakindlad ja kahtlevad. Sihiks on üksteise tundmaõppimine. Orienteerutakse juhile, temalt oodatakse selgeid suuniseid ja toetust, küsitakse, millised on reeglid ja normid, uuritakse kuidas peaks toimima.  Liikmeid seob vajadus turvalisuse järele ning soov olla aktsepteeritud.
  2. Konfliktid ja tormilised muutused Selles arengufaasis tekivad esimesed konfliktid ja rahulolematus. Võideldakse oma arvamuse maksmapaneku ning oma rolli ja mõjuvõimu kehtestamise eest. Rühma juhi rolli ja formaalsete reeglite üle diskuteeritakse, püütakse saada eeliseid ning oma piire ja võimalusi suurendada.
  3. Kohanemine Selles etapis lepitakse  kokku  grupis tegutsemise normid ja  reeglid. Grupi liikmetel kujunevad välja oma rollid ning jaotatakse ülesanded, toimub  enesemääratlemine  grupi  liikmena.
  4. Sooritus ja koostööle tuginev tegevus Teisi grupi liikmeid kuulatakse, tööjaotus on selge, erinevusi aktsepteeritakse, suhted on pingevabad ja avatud. Grupi liikmed piiravad  oma vajadusi  rühma huvides ja  võtavad vastutuse grupi tegevuse eest, neile on oluline grupi maine.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]