Kuuluvusvajadus

Allikas: Vikipeedia

Kuuluvusvajadust peetakse üheks fundamentaalsemaks vajaduseks, mis ajendab inimesi sõlmima ja hoidma kestvaid, positiivseid ja olulisi interpersonaalseid suhteid. [1] Soov olla teistega sotsiaalselt seotud on inimesele eluliselt oluline, kuna tagab heaolutunde. Mitmed uuringud on näidanud, et inimesed, kel on puudu positiivsest kontaktist teistega, võivad kogeda ärevust, üksindust, olla depressiivsed ja vihased[2].

Inimesed jagavad sageli oma emotsionaalseid kogemusi lähedaste inimestega, näiteks sõpradega. Selle põhjuseks peetakse vajadust tunda suuremat sotsiaalset seotust teistega: just emotsionaalsete kogemuste jagamine erinevalt mitte-emotsionaalsete kogemuste jagamisest suurendab ühtekuuluvustunnet teiste inimestega. [2]

Enamasti on uuringutes pööratud tähelepanu emotsionaalse info jagajatele, kuid antud artiklis võetakse vaatluse alla see, mis motiveerib inimesi kuulama teiste lugusid emotsionaalsetest läbielamistest. Hackenbracht ja Gasper (2013) viisid üliõpilaste seas läbi uuringud testimaks kuuluvuse hüpoteesi (belongingness hypothesis): just inimese kuuluvusvajadus motiveerib teda kuulama lugusid sõprade emotsionaalsetest läbielamistest, samas ei olnud sellist mõju informatiivsetel või kirjeldavatel lugudel. Artiklis kirjeldatud uuringud näitavad, et mida suurem oli kuuluvusvajadus, seda enam sooviti kuulata emotsionaalsemat infot[2]

Meetodi kirjeldus ja tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Tulemuseni jõuti kolme erineva uuringu kaudu.

Esimeses uuringus andsid osalejad oma hinnangu 10le väitele, mis kajastasid, mida inimene vestluses oma sõbraga kuulab. Väited jagunesid oma sisu poolest kaheks: emotsionaalse versus mitte- emotsionaalse informatsiooni kuulamine.

Väited emotsionaalse info kuulamise kohta:

  • tunnen end eriti motiveerituna, kui sõber räägib oma emotsioonidest;
  • mind eriti ei huvita, kui sõber räägib oma emotsioonidest;
  • ma pean väga oluliseks kuulata oma sõpra, kui ta räägib oma tunnetest;
  • sel ei ole tähtsust, kas ma kuulan, kui sõber räägib oma tunnetest;
  • mu mõte rändab mujale, kui sõber räägib oma emotsionaalsest sündmusest.

Väited mitte-emotsionaalse info kuulamise kohta:

  • ma pean väga oluliseks kuulata sõpra, kui ta räägib oma mõtetest;
  • mind eriti ei huvita, kui sõber räägib oma mõtetest;
  • mu mõte rändab mujale kui sõber räägib oma mõtetest;
  • sel ei ole tähtsust, kas ma kuulan, kui sõber räägib oma mõtetest;
  • tunnen end eriti motiveerituna, kui sõber räägib oma mõtetest.

Seejärel mõõdeti inimese kuuluvusvajadus ,,kuuluvusvajaduse skaalal’’ (NTBS- Leary, Kelly, Cottrell, Schreindorger, 2008), mis mõõdab indiviidi kuuluvusvajaduse tugevust selliste konstruktide kaudu nagu soov kuhugi kuuluda, üksindus, sotsiaalne ärevus ja tundlikkus tõrjuvuse suhtes.

Saadud vastuste teisendamisel saadi kinnitus kuuluvuse hüpoteesile: mida suurem on inimese kuuluvusvajadus, seda rohkem kuulab ta sõprade emotsionaalseid läbielamisi.

Teise uuringuga taheti välja selgitada, kas ka kuulaja tuju omab rolli oskuses sõbra emotsionaalset läbielamist kuulata. Selleks paluti osalejatel 5 minuti jooksul kirjutada hiljutisest sündmusest, mil nad tundsid end sotsiaalselt kõrvalejäetuna, kogesid ebaõnnestumist või tundsid end situatsioonis neutraalse või ükskõiksena.

Pärast seda hindasid uuringus osalejad 5 punkti skaalal, kui hästi (rõõmsameelne, entusiastlik, õnnelik, meeldiv) ja halvasti (masenduses, alanenud meeleolu, kurb, ebameeldiv) nad end tundsid- 1 (mitte üldse); 5 (ekstreemselt). Lisaks andsid osalejad hinnangu ka oma kuuluvusvajadusele NTBS skaalal ning sellele, kui palju nad tahtsid kuulda oma sõprade emotsionaalseid või mitte- emotsionaalseid läbielamisi.

Teise uuringu tulemused kajastasid, et inimestel, kes meenutasid sündmusi, kus nad tundsid  end kõrvalejäetuna, on suurem kuuluvusvajadus ning suurem vajadus kuulata sõbra emotsionaalseid läbielamisi võrreldes inimestega, kes meenutasid sündmusi, kus nad tundsid end  ebaõnnestunult või neutraalselt/ükskõikselt. Inimese meeleolu ei mänginud kuuluvusvajaduse osas mingit rolli.

Kolmas uurimus võttis vaatluse alla inimese enesehinnangu aspekti. Uuringu läbiviijad oletasid, et enesehinnang ja kuuluvusvajadus on omavahel seotud ning testisid, kas eelmise kahe uuringu taga võib olla inimese enesehinnang. Sotsiomeetria teooria kohaselt on enesehinnangu funktsiooniks inimese subjektiivne hinnang oma kuuluvusest ning tagasiside tagamine sotsiaalsest kuuluvusest: inimese enesehinnang peegeldab tihti seda, kuidas ta arvab, et teised temast arvavad.  Kui inimene arvab endast halvasti, võib ta püüda luua sidemeid kuulamise kaudu, et lahendada negatiivset arvamust iseendast. Kolmandas uuringus lähtuti hüpoteesist: inimese kuuluvusvajadust suurendades (enesehinnangut seejuures vähendamata) suureneb ka tema käitumuslik kavatsus kuulata sõbra emotsionaalseid läbielamisi.

Katseisikute kuuluvusvajaduse testimiseks moodustati kaks gruppi ning paluti neil osaleda on-line pallimängus 4 minuti jooksul. Ühe grupi osalejad kaasati mängu (said kogu aeg palli); teise grupi osalejad jäeti pärast 4 viset mängust välja teiste osaliste poolt. Pärast mängu täitsid katseisikud küsimustiku, mis puudutas nende arvamust, kuivõrd olid nad mängus osalised ja milline oli nende enesehinnang ning tuju. Seejärel pidid nad helistama vabalt valitud sõbrale ja kuulama, kuidas sõber räägib oma ülikooli sisseastumisest. Pärast kõne hindasid katseisikud, kui palju nad tahtsid sõpra kuulata.  

Tulemused kajastasid, et mängust välja jäetud tundsid suuremat kuuluvusvajadust, olid vähem motiveeritud oma sõbra mitte-emotsionaalse kogemuse kuulamiseks ning tundsid end negatiivsemalt võrreldes nendega, kes mängus olid osalised. Inimese enesehinnang ega tuju ei ennustanud käitumuslikku kavatsust kuulata sõbra emotsionaalset kogemust.

Kuuluvustunde avaldumine muudes valdkondades ja sarnased eksperimendid.[muuda | muuda lähteteksti]

Kuulumist kui nähtust on uuritud seoses väga erinevate eluvaldkondadega.

Kuuluvustunde puudumine ei pruugi alati panna pingutama ja ennast avama, vaid võib ärgitada tegutsema ka suhteid lõhkuvalt. Isiksuse ja suhete kujunemist mõjutavad sotsiaalsed vajadused.[3] Kui inimene tunneb ärevust, siis ta püüab seda vaigistada või rakendada kaitsemehhanisme. Need kaitsemehhanismid võivad aidata vähendada vahetult tekkinud ärevust, kuid samas võivad tekitada ka pingeid suhetes. Näiteks võib eelkooliealine laps, kes on jäetud vanemate poolt tähelepanuta, jõuda arusaamisele, et löömine ja nügimine on ainuke viis oma vanemate tähelepanu köitmiseks. Samas seesugune käitumine lasteaias võib rikkuda suhted eakaaslaste ja õpetajatega ning viia grupist välja heitmiseni.[4] Ka narrimine ja kiusamine võib olla teatud liiki kaitsemehhanism, mida lapsed ja noorukid kasutavad, kui nende endi kuuluvustunne on ohustatud. Noored võivad kiusata ja ohustada teiste suhteid eesmärgiga kaitsta enda omi ning et tulla toime ärevusega, mis suhetest välja jätmine neis tekitab. Näiteks võib teismeline tütarlaps, kes on pahane kuna temast aasta noorem tüdruk käib kohtamas poisiga, kellest ta ise on sisse võetud, kirjutada solvavaid kommentaare noorema tüdruku suhtlusvõrgustiku Facebook lehel. Selline käitumine võib vähemalt lühiajaliselt maha suruda ärevust, mis on tingitud sellest, kui tuntakse ennast välja jäetuna. Aja möödudes võib kiusaja aga taibata, et ta on läinud liiale ning teised võivad läbi näha, et tema käitumise põhjuseks on armukadedus.[5]

Kuuluvusvajadus ei ole seotud ainult ühtekuuluvusvajadusega teiste inimestega, vaid võib olla seotud näiteks ka uskumustega aktsepteerivast ja armastavast jumalast. Gebauer ja Maio (2012)[6] uurisid, kuidas kuulumine võib motiveerida jumalasse uskumist. Kuulumisvajadusega manipuleeriti uuringu teise eksperimendi käigus läbi praimimise. Kuulumisvajaduse rahuldamiseks paluti osalejatel mõelda kahe minuti jooksul inimesele, kes on nende suhtes tunnustav ja armastav ning on vajadusel valmis oma abi pakkuma (rahuldatud kuuluvuse seisund) või kujutleda inimest, kes elab naabruses, aga keda lähemalt ei tunta (rahuldamata kuuluvuse seisund). Uurijad lähtusid eeldusest, et ainult armastav ja aktsepteeriv jumal saab rahuldada kuuluvusvajaduse, samas kui tõrjuv ja vihkav jumal mõjub ohustavalt.[1] Kui kuulumisvajadus ei olnud täidetud, uskusid osalejad enam, et jumal on armastav ja vähem, et jumal on tõrjuv.

Üha enam rõhutatakse individualismi ja eristumist massist. Hornsey ja Jetten (2004)[7] on püüdnud vastata küsimusele, kuidas saavutada tasakaal kuuluvustunde ja individualismi vahel ning milliseid strateegiaid selleks kasutatakse? Välja pakutud strateegiaid iseloomustab kaks faktorit: kuuluvuse tase (grupp vs indiviid) ja eristumise saavutamise viis. Erinevad võimalused eritusmiseks:

1) väiksemas grupis on erinevustega lihtsam välja paista;

2) alati ei ole võimalik kuuluda väiksemasse gruppi, kuid ka suuremas grupis on võimalik eristuda spetsiifiliste alamgruppide kaudu (eristumist võimaldab amet, sugu, usk jne);

3) kuulumine gruppi, mis eristub selgelt peavoolust (nt eksklusiivne ärimeeste klubi, mis eeldab teatud riietuse kandmist, ajalehtede lugemist, sigarite suitsetamist);

4) isegi kui grupp ei eristu selgelt teistest, aitab omanäolisust luua püüdlemine eristumise poole ja selle kujutluse loomine vaimusilmas;

5) eristumine läbi (sotsiaalsete) rollide;

6) kuulumine gruppi, kus individualism on normiks (eristub kolmandast strateegist, kuna ei vastanda end peavoolule e massile), eristumist soodustab eneseväljenduse vabadus;

7) oma enesetaju kohandamine, nähes ennast lojaalse mitte muganejana;

8) omistades endale subjektiivselt mõnda grupile iseloomulikku omadust enam kui teistele grupi liikmetele (primus inter pares e PIP efekt), nt koostöövalmidust, loovust jms.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Baumeister, R. F., & Leary, M. R. (1995). The need to belong: Desire for interpersonal attachments as a fundamental human motivation. Psychological Bulletin, 117, 497–529.
  2. 2,0 2,1 2,2 Hackenbract, J., & Gasper, K. (2013). I’m all ears: the need to belong motivates listening to emotional disclosure. Journal of Experimental Social Psychology, 49, 915–921.
  3. Sullivan, H. S. (1953). The interpersonal theory of psychiatry. New York, NY: W. W. Norton.
  4. Dodge, K. A., Coie, J. D., & Lynam, D. (2006). Aggression and antisocial behavior in youth. W. Damon & N. Eisenberg, Handbook of child psychology, 3, 719–788. Hoboken, NJ: Wiley.
  5. Underwood, M. K., & Ehrenreich, S. E. (2014). Bullying may be fueled by the desperate need to belong. Theory Into Practice, 53, 265–270.
  6. Gebauer, J. E., & Maio, G. R. (2012). The need to belong can motivate belief in god. Journal of Personality, 80, 465–501
  7. Hornsey, M. J. & Jetten. J. (2004). The individual within the group: balacing the need to belong with neet to be different. Personality and Social Psychology Review, 8, 248–264.