Grööni kirjandus

Grööni kirjandus on grööni keeles või Gröönimaal kirjutatud kirjandus. Suur osa vanemast grööni kirjandusest on kirjutatud taani keeles. Teiste Euroopa kirjandustega võrreldes on grööni kirjandus noor, kuid see on ulatuslikum ja vanem kui enamik teiste inuiti alade kirjandusi.

Gröönimaal on vana ja tugev jutuvestmiskunst, mil on grööni kultuuris oluline osa. Kohalikus rikkalikus folklooris leidub nii loomavalme, lugusid nõidusest ja kangelastest, kes paljakäsi loodusjõududele vastu panid, kui ka satiirilist luulet, milles võisteldi rahvakogunemistel. Suuline traditsioon püsib Gröönimaal tänini.

Grööni keel jaguneb kolmeks murdeks: idagrööni (tunumiisut), läänegrööni (kalaallisut) ja põhjagrööni murre (inuktun). Need jaotuvad omakorda reaks murrakuteks. Keel on Gröönimaa rahva jaoks oluline ning seda on säilitatud vaatamata tugevale välissurvele. Nüüdseks on üle 98% Gröönimaa asukatest kirjaoskajad ja grööni kirjandus on kasvanud ulatuslikumaks kui paljud teised Arktika kirjandustraditsioonid.

Uusim kolonisatsioonilaine algas Gröönimaal 1721. aastal. Kirjaoskust asuti Gröönimaal levitama 18. sajandil ning 1857 asutati Lõuna-Gröönimaal esimene trükikoda. Enne 1861. aastat, mil ilmus esimene gröönikeelne ajaleht, ei sündinud Gröönimaal siiski algupärast kirjandust.

19. sajandi lõpul asuti grööni suulist luulet kirjandusekaanonitele kohandatuna üles tähendama. Samas algas ka vastupidine protsess: Euroopa kirjandusžanre hakati kohandama gröönlaste vajadustele. Traditsioonilised suulised vormid ei kandunud siiski üle kirjandusse, samuti kujunesid rahvuslikud piirid teemades ja keeles.

Tänapäevane grööni kirjandus on osa Euroopa moodsast kirjandustraditsioonist ning sellest tugevalt mõjutatud. Esimesed romaanid ilmusid Gröönimaal 20. sajandi alguses. Kõrvuti ajakirjandusega sai ka ilukirjandusest Gröönimaal ühiskondliku debati kandja Gröönimaa poliitilise arengu eri staadiumites: algul Taani koloonia, siis riigi sidusa osa ning lõpuks omavalitsusliku alana. Üks 20. sajandi esimese poole grööni kirjandust läbivaid teemasid on vaidlus Gröönimaa identiteedi ja tulevase arengu üle. Samas arutleti sellelgi teemal, kuidas tuleks kujutada paganlikke esiisasid, kui enamik tänapäeva gröönlasi on kristlased.

1953. aastal alanud taanistamispoliitika tekitas protestiliikumise, mille tipp oli 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses. Protestilaulud kandsid poliitilist sõnumit. Paljud neist plaadistati ning jõudsid seeläbi laiema publikuni.

Grööni kirjandus omavalitsuse kehtestamise järel

Kui Gröönimaa sai 1979. aastal omavalitsuse, asendus taanistamine gröönistamisega. Kümme aastat hiljem ei olnud grööni keel enam ametlikult ohustatud keelte seas. Ilmus aina enam gröönikeelset kirjandust. Samas hakkasid nooremad lugejad 1980. aastate lõpus nurisema, et grööni kirjandus ei kajasta nende elu. Mõningaid tänapäevaseid teoseid iseloomustab äärmiselt konservatiivne moraal, vanem kirjandus eeldab aga paremaid teadmisi kristlusest kui on nüüdseil lugejail.

Gröönimaa poliitikud on avaldanud arvamust, et kirjandus peaks end ise ära tasuma. Samas kõneleb grööni keelt emakeelena vaid 50 000 inimest. Kohalik filmi- ja videotööstus praktiliselt puudub (esimene täispikk film oli 2009. aastal linastunud "Nuummioq"), mistõttu kirjandusel on omakeelses kultuuris seda suurem roll. 20. sajandi lõpust on grööni kirjandus postkolonialistlik kirjandus, mis käsitleb rahvuse rajamist ja gröönlaste elu; Taani temaatika on taandunud ja tihtipeale kõrvale jäetud. Postkolonialismile keskendumine ei vasta aga täielikult lugejate ootustele, kes soovivad omakeelselt kirjanduselt kõiki tänapäevasele kirjandusele iseloomulikke jooni: põnevus- ja armastusromaane, süvapsühholoogiat jne. Ühe vastusena lugejate nõudlusele ongi viimasel ajal kujunenud põnevikud, mis seostuvad vana suulise õuduslugude traditsiooniga. Samuti tugevneb kirjanduse fookus mitte rahvuslikele, vaid isiklikele sotsiaalsetele probleemidele nagu psühholoogiline ja füüsiline suhtevägivald, intsest, alkoholism ja homofoobia.

Ehkki endiselt sünnib enamik grööni kirjandust grööni keeles, on kasvanud taanikeelsete tõlgete arv – osalt seetõttu, et omaaegse taanistamise tõttu on taani keel paljude gröönlaste emakeel.

Tuntumate grööni kirjanike hulka kuuluvad Naja Marie Aidt, Henning Jakob Henrik Lund, Hans Lynge, Signe Rink, Jens Rosing, Otto Rosing, Mathias Storch (romaan "Sinnattugaq") ja Mâliâraq Vebæk. Samuti on taani päritolu Gröönimaa-uurija Knud Rasmussen, kes oli üks tähtsamaid inuittide legendide, lugude ja elulaadi dokumenteerijaid, kirjutanud ka Gröönimaa-teemalist ilukirjandust.

Kirjandus

• Prem Poddar, Rajeev S. Patke, Lars Jensen "A historical companion to postcolonial literatures: continental Europe and its empires" Edinburgh University Press, 2008
• Christian Berthelsen "Greenlandic literature: Its traditions, changes, and trends" Arctic Anthropology Vol. 23, No. 1/2, 1986