George Ainslie

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

George W. Ainslie on ameerika psühhiaater, psühholoog ja käitumisökonomist.

Ainslie tegi Howard Rachlin juhendamisel operantse tingimise loomkatseid. Ta uuris tuvide aegadevahelist valikut (intertemporal choice) ning näitas esimest korda katseliselt, kuidas juhul, kui kahe eriaegse alternatiivse tasu vaheline valikupunkt nihkub ajas ettepoole, pöördub eelistus varasema kasuks. Ta kasutas selle seletamiseks tuleviku tasude hüperboolse allahindamise (hyperbolic discounting) mõistet, millega ta arendas edasi Rachlini ja teiste ideid, mis olid inspireeritud Richard Herrnsteini proportsionaalsuse seadusest (matching law). Ainslie põimis need ideed varasemate saavutustega aegadevahelise valiku uurimisel, sealhulgas Walter Mischeli tulemustega rahulduse edasilükkamise kohta lastel.

Raamatus "Picoeconomics" (1992) püüdis ta seletada neid ideid ja ka fakte sõltuvuse kohta, millega ta puutus kokku oma kliinilises töös Ameerika Ühendriikide Veteranideministeeriumi meditsiinikeskuses Coatesville'is Pennsylvania (kus temast sai peapsühhiaater),[1] oletusega, et isiksuse eri osad või aspektid on omavahel vastuolus. Ta tugines Sigmund Freud Id'i, Ego ja Superego teooriale; käitumisökonoomikas sai see oluliseks Richard Thaleri säästmiskäitumise mitme mina (multiple selves) teoorias.

Paljud Ainslie ideed on osutunud käitumisökonoomikas fundamentaalseteks. Põhiliselt tänu tema ja Drazen Preleci töödele tulid otsustusteooriasse operantse tingimise ideed ja andmed, mis olid suureks väljakutseks ratsionaalse valiku teooriale, mis oli majandusmõtlemises seni domineerinud.

Peale psühhiaatritöö veteranidega on Ainslie töötanud ka kliinilise psühhiaatriaprofessorina Temple'i Ülikoolis Philadelphias.[1]

Pikoökonoomika[muuda | muuda lähteteksti]

Pikoökonoomikaks nimetab Ainslie järeldusi katselisest avastusest, et inimesed kalduvad lähemas tulevikus saabuvaid tasusid eelistama kaugemas tulevikus saabuvatele, kus juures see tendents on seda suurem, mida lähemas tulevikus mõlemad tasud on. Inimesed hindavad hilisema tasu väärtust alla teguriga, mis kasvab koos viivituse pikkusega.

Nii nagu klassikaline majandusteadus (makroökonoomika kirjeldab institutsioonide omavahelist tingimist piiratud ressursside pärast ja mikroökonoomika kirjeldab niisugust tingimist indiviidide vahel, kirjeldab pikoökonoomika osaliste vahelist tingimist meenutavaid interaktsioone indiviidi sees indiviidi lõpliku käitumisvõime kontrollimise pärast.

Hulk katseid on kinnitanud, et nii inimeste kui ka mitteinimeste spontaansed eelistused ei järgi mitte eksponentkõverat, mille tekitaks aja suhtes ühtlane valik, vaid hüperbooli (hüperboolne allahindamine).[2] Näiteks kui on valida, kas saada kohe 50 dollarit või aasta pärast 100 dollarit, siis paljud valivad kohe 50 dollarit. Kui aga on valida, kas 50 dollarit 50 aasta pärast või 100 dollarit kuue aasta pärast, siis valivad peaaegu kõik 100 dollarit kuue aasta pärast.

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 J. Elster (toim). Addiction: Entries and Exits, New York: Russell Sage Foundation, Notes on Contributors.
  2. George Ainslie. Picoeconomics: The Strategic Interaction of Successive Motivational States Within the Person, New York: Cambridge University Press 1992.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]