Georg Friedrich Rogall

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Georg Friedrich Rogall (14. aprill 1701[1] Königsberg6. aprill 1733 Königsberg) oli saksa luterlik teoloog, pietismi teerajaja Ida-Preisimaal.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rogall kasvas üles Königsbergis. Ta õppis 1722. aastani Königsbergi ülikoolis evangeelset teoloogiat ning 1722/23 Frankfurdi ülikoolis Oderi ääres. Aastal 1723 läks ta üle Halle ülikooli, kus ta kuulas muu hulgas Christian Wolffi loenguid filosoofiast, füüsikast ja matemaatikast. Halles puutus Rogall kokku August Hermann Franckega, kes avaldas talle sügavat muljet; ta sai tema sõbraks ja lauakaaslaseks. Francke orbudekodus tegutses ta katehheedina. Aastal 1723 sai ta magistrikraadi ning 1724 läks Königsbergi tagasi. Aastal 1724 sai ta magistriks.

Ta pidas 1724 suure innu ja menuga Uue Testamendi loenguid[2]. Aastal 1725 sai ta teoloogiadoktoriks ning ta määrati hoolimata usuteaduskonna dekaani Johann Jakob Quandti vastuseisust kuningas Friedrich Wilhelm I käsul Königsbergi ülikooli korraliseks filosoofiaprofessoriks ja erakorraliseks teoloogiaprofessoriks. Aastal 1727 või 1728[2] sai Rogall pietistliku Collegium Fridericianumi inspektoriks ja jutlustajaks; 1729 sai ta direktori kohusetäitjaks, 1731 direktoriks. Tema direktoriajal võeti kooli vastu Immanuel Kant.

Aastal 1729 sai konsistooriuminõunikuks, 1731 korraliseks teoloogiaprofessoriks, 1731 Königsbergi toomkoguduse pastoriks ja Königsbergi toomkooli inspektoriks. Aastal 1732 suri ta "kurnatusse"[3].

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Rogall tõi koos professorite Abraham Wolfi ja Johann David Kypkega Ida-Preisimaale Halle pietismi vaimu, millele oli seal teed rajanud juba Philipp Jacob Speneri õpilane Heinrich Lysius. Ortodokssed luterlased, nagu kindralsuperintendent Johann Jakob Quandt, osutasid pietistidele ägedat vastupanu. Rogall tõi Königsbergi samuti Halles hariduse saanud Franz Albert Schultzi, kes jätkas pärast Rogalli surma tema tööd, sealhulgas Collegium Fridericianumi juhina.

Rogall andis välja lauluraamatu "Kern alter und neuer Lieder" (Königsberg 1731), mis oli Ida-Preisimaal pikka aega kasutusel. Iga lauluga käib seal kaasas sisukokkuvõte (Kernspruch). Ta kirjutas ka teoloogilisi askeetlikke kirjutisi[2].

Rogall kaebas Königsbergi ülikooli erakorralise professori Christian Gabriel Fischeri peale Christian Wolffi filosoofia avaliku pooldamise eest pärast seda, kui Wolff oli Preisimaalt pagendatud ja tema filosoofia õpetamine keelustatud. Selle peale pagendati ka Fischer Preisimaalt.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Enamik teatmeteoseid ei anna sünnikuupäeva, kusjuures esineb ka sünniaasta 1701. Siin toodud kuupäev pärineb teostest: Christian Gottlieb Jöcher. Allgemeines Gelehrten-Lexikon, kd 3 (1751) ja Walther Killy. Deutsche Biographische Enzyklopädie (1998).
  2. 2,0 2,1 2,2 Wagenmann 1889
  3. Christian Gottlieb Jöcher, Allgemeines Gelehrten-Lexicon, kd. 3, 1751
  4. Manfred Kuehn. Kant: A Biography, 2001, lk 26.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Julius August Wagenmann. Rogall, Georg. Allgemeine Deutsche Biographie (ADB), kdd 29, Duncker & Humblot, Leipzig 1889, lk 45. Wikisource
  • Theodor Wotschke. Georg Friedrich Rogalls Lebensarbeit nach seinen Briefen. (= Schriften der Synodalkommission für ostpreußische Kirchengeschichte; 27), Beyer, Königsberg 1928. Veebiversioon.
  • Erich Riedesel. Pietismus und Orthodoxie in Ostpreußen. Auf Grund des Briefwechsels G. F. Rogalls und F. A. Schultz' mit den Halleschen Pietisten, Ost-Europa-Verlag, Königsberg und Berlin 1937 (ühtlasi doktoritöö teoloogias, Königsberg 1939)
  • Heiner F. Klemme. Die Schule Immanuel Kants (= Kant-Forschungen; 6), Meiner, Hamburg 1994, ISBN 3-7873-1185-8, lk 20–21