Geb

Geb oli vanaegiptuse mütoloogias maajumal.

Geb kuulus Heliopolise enneaadi. Enneaad oli 9 tähtsaima jumala ühine nimetus, aga see, missugused jumalad enneaadi arvati, sõltus võimulolevast kuningast, kellest mõni arvas enneaadi koosseisu enesegi. Heliopolise enneaad oli neist kõige mõjukam ja ühtlasi üks vanimaid teadaolevaid. Heliopolis oli Vana-Egiptuse tähtis religioosne keskus.

Kõik Heliopolise enneaadi jumalad olid üksteisega lähedalt sugulased. Maailma looja Atum ehk Ra sai kaks last, kelleks olid algelemendid Šu (niiskus) ja Tefnut (tühjus). Viimased said omavahel poja, kelleks oli maajumal Geb, ja tütre, kelleks oli taevajumal Nut.

Geb ja Nut olid omavahel lakkamatus sugulises vahekorras. Nende suhtest sündisid Heliopolise enneaadi neli väiksemat jumalat Osiris, Seth, Isis ja Nephthys. Lõpuks lahutas õhujumal Šu Gebi ja Nuti, tulles nende vahele, ning rohkem nad lapsi ei saanud. Gebi kujutati taevast kehastava Nuti all maapinnal lamamas, mõnikord endiselt Nuti suunas tõusva suguelundiga.

Gebi vanim kujutis pärineb 3. dünastia kuninga Džoseri aja fragmentaarsest reljeefist. Geb on sellel kujutatud inimkujulise habemiku mehena ja tema juurde on kirjutatud tema nimi. Hiljem on teda kujutatud jäära, pulli ja krokodillina ning maopäisena.

Aegamööda hakati Gebi seostama rohkem Egiptuse haritava maaga, samuti hakati teda pidama Egiptuse esimeseks valitsejaks. Veel hiljem teisenes Geb allmaailma- ja taimekasvujumalaks, näiteks oder väideti välja kasvavat tema roietest ja tema keha kujutati roheliste laikudega. Just tema oli jumal, kes olevat lubanud teraviljal kasvada. Maavärinad olevat põhjustatud Gebi naerust.