Freymann (Nursi)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on Nursi mõisa Freymanni suguvõsast; Joosu mõisa suguvõsa kohta vaata artiklit Freymann (Joosu).

Freymanni (Nursi) suguvõsa aadlivapp

Freymann (saksa keeles Freymann a. d. H. Nursie, ′Freymann Nursi kojast′, eristamaks Joosu mõisa Freymanni suguvõsast) oli aadlisuguvõsa. Tänapäeval elavad suguvõsa liikmed Saksamaal, Soomes ja Rootsis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa päritolu on jäänud ebaselgeks. Alguses kandis see nime Neumann. 1666. aastal tõsteti Johann Neumann (suri pärast 1682) Rootsi aadliseisusse ja võttis perekonnanimeks Freymann. 1747. aastal immatrikuleeriti suguvõsa Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse ja 1888. aasta märtsis immatrikuleeriti Arthur von Freymann (1855–1919) Saaremaa rüütelkonna aadlimatriklisse.[1]

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Kindralmajor Karl von Freymann (1861−1920)

Freymanni suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Nursi mõis
  • Eestimaa:
  • Ida-Preisimaa:
    • Klein-Blandau (1927−1929)
  • Kuramaa:
    • Rauda (Rauden) (1860ndad, pandivaldus)
  • Liivimaa eesti distrikt:
    • Iigaste (Igast) (1795−1797), Juba (Quellenhof) (XVIII sajand−1861), Kärgula (Kerjel) (1791−1814), Pikkjärve (Pikjerw) (1864−1867), Rõuge (Rauge) (1767−1811), Sänna (Sennen) (1835−1838, pandivaldus), Tilsi (Tilsit) (1819−1820 pandi-, 1820−1833 pärusvaldus), Vana-Nursi (Alt-Nursie) (XVII sajand−1860), Vastse-Nursi (Neu-Nursie) (1765−1814)
  • Liivimaa läti distrikt:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 489 [1].

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 293.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 51-60 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 489-490 [3].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd IV. Hamburg: 2014. Lk 65-122.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd III. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1975. Lk 375.
  • Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 76-77 [4].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]