Freisingi piiskopkond

	Freisingi vürstlik piiskopkond; Fürstbistum Freising 1294–1802
	Vapp
Valitsusvorm	vasallvürstkond
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Freising
Peamised keeled	Saksa keel

Freisingi vürstlik piiskopkond (saksa: Hochstift Freising) oli kiriklik vürstkond Saksa-Rooma riigis aastast 1294 kuni selle sekulariseerimiseni 19. sajandi alguses.

Freisingi vürstlikku piiskopkonda ei tohi segamini ajada samanimelise diötseesiga, mis oli märkimisväärselt suurem ja mille üle piirdus vürstliku piiskopi vaimulik võim.

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi vürstliku piiskopkonna territoorium oli suhteliselt väike, oli see väga killustunud ja selle maad olid laiali suurel alal, Kesk-Baierist ja Tiroolist läänes Steiermargi ja Sloveeniani idas (vaata kaarti).

Aastal 1800 elas 15 000 vürstliku piiskopi alamat järgmistes piirkondades:

Freisingi linn Isari jõel ligikaudu 35 km Münchenist põhjas, rahvaarv ligikaudu 4000.
Yserraini krahvkond, kitsas maariba Isari idakaldal, Freisingist põhjas Müncheni lõunaservas.
Burgraini isandkond, Yserrainist idas.
Werdenfelsi krahvkond Müncheni ja Innsbrucki vahel, Garmisch-Partenkircheni ja Mittenwaldi linnadega.
Innichen (San Candido) Lõuna-Tiroolis (Itaalia)
Bischoflacki isandkond (Škofja Loka) Krainis (Sloveenia).
Wölzeri isandkond Steiermargis.
Muud väikesed enklaavid, enamasti Krainis ja Alam-Austrias.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Freisingi benediktiini klooster asutati Püha Korbiniani poolt u. 723–730, kuigi alles aastal 739 asutati Püha Bonifatiuse poolt diötsees.

Vürstlik piiskop Johann Franz Ecker, 1696–1727

Aastal 783 omandas piiskop Atto von Kienberger Innicheni (San Candido) linna Lõuna-Tiroolis pärast piirkonna isandale, Baieri hertsog Tassilo III-le lubaduse andmist ehitada sinna benediktiini klooster. Seejärel omandas ta aastal 808 Burgraini isandkonna. Keiser Otto II annetas aastal 973 Bischoflacki isandkonna Krainis (nüüd Skofja Loka Sloveenias) ning keiser Heinrich II annetas aastal 1007 Wölzeri ja Katschtali isandkonnad (Steiermargis). Umbes 250 aastat hiljem, 13. sajandi lõpus kasvas piiskoppide omand oluliselt, kui omandati rikas Werdenfelsi krahvkond.

Aastal 1294 ülendati piiskop vürstliku piiskopi seisusse ja sai seega keisrile otsealluvaks osariigiks. Mõni aasta hiljem müüs Baieri hertsog Ludwig mitu linna piki Isari jõge piiskopile. See ala sai tuntuks kui Yserraini krahvkond.

Erinevalt vürstlikust piiskopkonnast, mis koosnes mitmest lahknevast väikesest enklaavist, oli sama piiskopi poolt hallatud Freisingi diötsees väga suur ja hõlmas enamuse ümbritsevast Baieri hertsogkonnast, sealhulgas pealinna Müncheni. See jäi hõõrdumiste allikaks üha ambitsioonikamate Wittelsbachidga, kelle hertsogid/kuurvürstid püüdsid rohkem kui korra Freisingit oma võimu alla võtta. Vürstlikud piiskopid suutsid siiski oma sõltumatust säilitada, vaatamata tõsiasjale, et Wittelsbachidel, kõige võimsamal katoliiklikul dünastial Saksa-Rooma riigis Habsburgide järel, õnnestus aeg-ajalt üks omadest piiskopitoolile valida lasta.

Nagu kõigis Saksa vürstlikes piiskopkondades, olid toomkapiitli kanoonikud uue vürstliku piiskopi valimise eest ainuvastutavad, kuigi välist sekkumist keisri ja võimsate naabrite poolt, nagu Baieri Wittelsbachid, oli oodata.

Freising arvati Baieri ringkonda, kui keiserlikud ringkonnad 16. sajandi alguses loodi. Vürstlikul piiskopil oli valitsevate vürstide kolleegiumi kirikliku haru liikmena koht ja hääl Riigipäeval.

Nagu mujal Saksa-Rooma riigis, ei pääsenud Freising Kolmekümneaastase sõja laastamistööst ja kuigi see maksis Rootsi kuninga Gustav Adolfi poolt aastal 1632 nõutud lunaraha, linn siiski rüüstati. Kui rootslased aastal 1646 taas tulid, tabas linna nälg ja katk. Freisingi ajaloo tume peatükk 17. sajandi lõpus oli mitme Freisingi lapse üle kohtupidamine ja hukkamine nõiajahi ajal, mis sel ajal Saksamaad laastas.

Kuldajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Freising jõudis oma haripunkti vürstliku piiskopi Johann Franz Ecker von Kapfing und Liechtenechi (1696–1727) ajal, kes asutas aastal 1697 esimese kõrgkooli (Hochschule) ja viis diötseesi 1000. aastapäeva puhul (1724) läbi toomkiriku ulatusliku renoveerimise. Ta tellis benediktiini mungalt Karl Meichelbeckilt ka diötseesi uue kroonika Historia frisingensis kirjutamise, mida paljud peavad üheks esimeseks näiteks kriitilisest ajaloouuringust Saksamaal.

Vürstliku piiskopkonna lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu suurem enamus Saksamaa kiriklikke vürstkondi, sekulariseeriti Freising massilise sekulariseerimise jooksul aastatel 1802–03. Novembris 1802 sisenesid Baieri ametnikud ja väed linna ja vürstliku piiskopkonna territoorium annekteeriti uude Baieri kuningriiki, välja arvatud kauged Steiermargi ja Sloveenia enklaavid, mis annekteeriti Austriasse.

Kiriku vara võõrandati ja vürstlike piiskoppide endine pealinn muutus üheks väikelinnaks uues kuningriigis. Aastal 1821 liideti endine Freisingi diötsees äsjaloodud Müncheni ja Freisingi peapiiskopkonda, mille piiskopitool viidi Münchenisse.

Freisingi käsikirjad[muuda | muuda lähteteksti]

Freisingi nime seostatakse Freisingi käsikirjadega, unikaalne käsikiri Karolingide hilisperioodist, mis võlgneb oma kuulsuse eelkõige mõnele sloveeni keeles kirjutatud leheküljele, vanim teadaolev tekst selles keeles. 10. sajandi lõpu dokument pärineb piiskop Abrahami ajast. Nagu tema eelkäijadki, tegeles piiskop Abraham aktiivselt misjonitööga slaavi rahvastiku seas Alpidest idas, mis selgitab, miks Sloveenia ala (Skofja Loka) sai kauge Freisingi vürstliku piiskopkonna osaks mitmeks sajandiks.

Käsikiri ilmus päevavalgele pärast rikkaliku Freisingi piiskopiraamatukogu kolimist Münchenisse peale Freisingi sekulariseerimist aastatel 1802–03.