Franz Kline
Franz Kline (23. mai 1910 Pennsylvania – 12. mai 1962 New York) oli ameerika kunstnik, kes tegeles abstraktse ekspressionismiga ja tegevusmaaliga (action painting). Ta on tuntud oma monokromaatsete teostega, millega erines enda kaasaegsetest kunstnikest.
Tema teoste tunnusjooneks oli valge lõuend mustade pintslitõmmetega. Loojana alustas ta realistina ladusa stiiliga, mida lihvis ja arendas õppides. Pärast New Yorki kolimist muutis ta suunda ning hakkas tegelema abstraktse ekspressionismiga. Elu lõpuks oli ta pälvinud palju tunnustust ja kuulsust just tänu oma ebatavalisele stiilile, mis mõjutas ka paljusid tollaseid minimaliste.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Franz Kline lapsepõlv möödus USA Pennsylvania osariigis Wilkes-Barres, kus polnud erilisi võimalusi kunstiga tegelemiseks. Noore poisi vanemad ei aidanud kaasa tema arenemisele. Isa tegi enesetapu, kui Kline oli seitsmeaastane. Ema abiellus pärast seda uuesti ja saatis poja isata poiste asutusse, mida kunstnik ise nimetas lastekoduks. Seega lapsepõlv polnud tal kerge.[1]
Keskkoolis töötas Kline oma kooli ajalehe karikaturistina. Pärast keskhariduse omandamist tekkis tal võimalus minna Bostoni Ülikooli kunsti õppima. Õpingud kestsid neli aastat (1931–1935) ning selle aja jooksul pakkus Boston talle palju uusi võimalusi ja kogemusi. Ta ei õppinud ainult oma õpetajatelt ja juhendajatelt, vaid ka uuris ise erinevatest kogudest. Bostonist lahkumise järel õppis ta mõnda aega New Yorgi kunstiõpilaste liigas (The Art Students League). Seejärel asus Inglismaale Heatherly kunstikooli (Londonis), kus tutvus oma tulevast abikaasat Elizabeth V-t.[1] Londonis keskendus ta peamiselt illustreerimisele ja joonistamisele. Maalikarjääri alustas alles New Yorgis uuesti. Maalides asus ta kujutama linnamaastikke ja muid taoliseid subjekte.[2]
New Yorki naasnult olid esimesed aastad Franzile keerulised. Olude sunnil võttis vastu tööpakkumisi näiteks baarides seinamaalingute tegemiseks või ajakirjade illustraatorina. Samal ajal armus ta vanade tuntud meistrite teostesse. Eriti pakkus talle huvi Rembrandt. 1943. aastal tutvus ta Willem de Kooningiga, mistõttu hakkas ta tihemini külastama Cedari baari. Baaris tutvus ta veel Jackson Pollocki ja Philip Gustoniga.[1] Samade isikutega kuulus Franz ka New Yorgi kooli (New York School) liikmeks, täpsemalt abstraktsete ekspressionistide rühma. Sama rühmaga moodustati 1940–1950 vahel omaette ringi, kuhu kuulusid ka näiteks Mark Rothko ja Robert Motherwell.[2] Uued tutvused mõjutasid suuresti Kline'i loomingut, ta loobus näiteks Kooningi mõjutustel kujundamisest (figuration) ja asus katsetama abstraktse kunsti tehnikaid. Nõnda asus ta uurima must-valgeid palette ja katsetas tindiga, hiljem viis tehnikad üle lõuenditele ja võttis kasutusele suuremad majamaalingute pintslid, millega sai luua suuremaid ja võimsamaid kujutisi. Tema inspiratsiooniks olid suuresti Kooningi must-valged maalid ning mees julgustas ka ise teda veel suuremalt mõtlema ja töid laiendama. Kline'i teosed olid suuremõõtmelised ja väga löövad. Esimesi pilte eksponeeriti Charles Egani galeriis New Yorgis aastal 1950. Selle näitusega kinnitati Kline'i au ja mainet.[1]
1950. aastatel oli Kline mitmes õppeasutuses (näiteks Black Mountaini kolledžis ja Brooklyni Pratti instituudis) õpetaja. Tema õpetused käsitlesid žesti, märkide tegemise ja füüsika uurimist ning nende omavahelist seotust. Kline'i üks tuntumaid õpilasi on Cy Twombly, kelle stiil on samuti väga isikupärane ja ikooniline. Mõjutusi Kline'ilt on näha palju.[3] Kriitikud on arutanud, kas Franzi inspiratsiooniks võivad olla ka Jaapani must-valged kalligraafilised teosed. Kline ise eitas seda. Kui tal aga paluti põhjendada oma teoste tähendust, keeldus Franz sellest ning vastas, et vaatajad peavad ise tundma selle kompositsiooni mõju. Ta ise lisas, et tema teosed pakuvad maalielamust (painting experience).[1] 1955. aastal asus Kline katsetama värvidega, püüdes nii tuua esile tasapindu. Seeläbi muutus tema stiil lõdvemaks. 1960. aastaks oli Franz juba niivõrd mainekas abstraktne ekspressionist, et tema teoseid eksponeeriti paljudes riikides ja koos teiste tuntud kunstnike loominguga.
1962. aastal, kui Kline oli 52-aastane, suri ta ootamatult südamerikke tõttu.[1] Kuigi Kline'i surm tekitas palju tähelepanu, kadus rahval järgnevate aastate jooksul huvi kunstniku ja tema teoste vastu. Alles paar kümnendit hiljem (umbes 1980) leidis uus põlvkond minimaliste, et tegu on väga huvitava kunstnikuga.[1]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi Kline katsetas karjääri jooksul ka värvidega töötamist, on tema tuntumad teosed on ikka valgel lõuendil olevad mustad pintslitõmbed, mis on tehtud agressiivsete ja jõuliste tõmmetega. Tema kuulsus tuligi eelkõige tema spontaanse ja gestilise stiili tõttu.[2]
1960. aastal olid tema teosed näitusel Veneetsia biennaalil. 1961. aastal olid tema teosed Ameerikas näitusel “American Vanguard”, mis käis hiljem Euroopa riikides.[1]
Tema teoseid saab vaadata näiteks Guggenheimi muuseumis, New Yorgi modernse kunsti muuseumis või Tate'i kollektsioonis Londonis.[2] Kline erines teistest abstraktsetest ekspressionistidest sel moel, et tema ei panustanud teostesse oma tundeid, intuitsiooni ja alateadlikke emotsioone, vaid pani rõhku näiteks värvile, pintslitõmmetele või värvide koostisele.[3]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema abikaasa oli Elizabeth V, kes läks Inglismaalt koos Kline'iga New Yorki. Hiljem kannatas vaimse tervise probleemide käes.[1]