Mark Rothko

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Mark Rothko
Consuelo Kanaga, Mark Rothko, Yorktown Heights, ca. 1949.jpg
Sünninimi Маркус Яковлевич Роткович
Sünniaeg 25. september 1903
Sünnikoht Dvinsk, Vitebski kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg 25. veebruar 1970 (66-aastaselt)
Surmakoht New York, Ameerika Ühendriigid
Rahvus ameeriklane
Tegevusala maalikunstnik
Kunstivool abstraktne ekspressionism
Patroonid Peggy Guggenheim, John ja Dominique de Menil

Mark Rothko (sünninimega Маркус Яковлевич Роткович, hiljem kodanikunimega Markus Yakovlevich Rothkowitz) 25. september 190325. veebruar 1970) oli vene juudi juurtega Ameerika Ühendriikide kunstnik. Tema suured värviväljadega maalid esindavad abstraktset ekspressionismi.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mark Rothko sündis 25. septembril 1903 Vene Keisririigis Dvinski linnas (nüüdne Daugavpils Lätis). Rothko elas esimesed kümme aastat juudi kogukonnas Dvinskis. 5. augustil 1913 emigreerus ta koos oma ema Anna ja vanema õe Soniaga Ameerikasse, kuhu isa Jakob ning vennad Moise ja Albert juba kolm aastat varem olid ümber asunud. Rothko saabus algselt New Yorki, kuid liitus isaga Portlandi juudi koguduses. Kahjuks viimane suri seitsme kuu pärast. Kodukoha vahetuse peamine eesmärk oli lastele parima hariduse pakkumine, sest tsaari-Venemaal oli juudid tagakiusatud ning teadmiste omandamine oli võimatu. Pärast isa surma pidi Markus õpingute kõrvalt töötama postiljonina, leides siiski aega, et käia kunstikoolis, õppida mängima klaverit ja mandoliini ning osaleda debattides.[1]

18-aastaselt kolis Rothko New Havenisse, et jätkata haridusteed Yale’i ülikoolis. Ta õppis seal inglise ja prantsuse keelt, ajalugu, matemaatikat, bioloogiat, majandust, füüsikat ja filosoofiat. Rahalise sissetuleku puudumise tõttu pidi ta ülikoolitee pooleli jätma ja otsustas kolida New Yorki. Seal sattus Rothko kogemata sõbra ateljeesse, millest ta kohe vaimustus ning otsustas, et just kunstnikuelu on talle mõeldud.[1]

Conseulo Kanaga "Mark Rothko portree"

1935. aastal liitus ta kunstnikerühmitusega The Ten, kuhu kuulusid üheksa kunstnikku, kaasa arvatud Adolph Gottlieb. Gottliebist sai Rothko kõige lähedasem sõber ja töökaaslane ning koostöös tol ajal veel tundmatu Barnett Newmaniga andsid nad välja manifesti, kus kritiseeritakse ajakirjanduses moodsa kunsti mahategemist.[1] Tihti omistatakse Rothkole kommunistlikke vaateid, lähtudes tema sõprade poliitilistest vaadetest, kuid Rothko ei defineerinud kunagi oma maailmavaateid nii avalikult.[2]

Karjääri alguses kasutas ta kodanikunime, kuid 1940. aastal hakkas mees oma nimega rohkem eksperimenteerima ning jõudis kunstnikunime Mark Rothkoni. 1959. aastal vormistas ta selle nime ametlikult.[1]

Mark Rothko keskus Daugavpilsi kindluses

1944. kohtus kunstnik Mell Beistle’iga, kellega ta aasta hiljem juba abiellus. Paar sai kaks last: 1950. aastal sündis tütar Kate ja 13 aastat hiljem nägi ilmavalgust poeg Christopher.[1] Kunstniku lapsed on kunstniku pärandit hallanud, näiteks on nad laenanud kuus originaalteost Lätis isa kodulinnas asuvale Mark Rothko keskusele.[3]

Mark Rothko elas väga ennasthävitavalt, tal oli probleeme liigse alkoholi tarbimisega ja suitsetamisega ning ta võitles depressiooniga.[4] Impulsiivne eluviis ja tervisehäired olid peamiseks surma põhjuseks. Rothko sooritas 1970. aasta veebruaris enesetapu. Tema assistent leidis mehe tema New Yorgi korteri köögipõrandalt. Rothko oli ülemäära palju tablette võtnud ning lõiganud läbi parema käe veenid. Kunstnik on maetud New Yorgi kalmistule.[5]

Varajane looming[muuda | muuda lähteteksti]

1920ndate alguses maalis Rothko linnavaateid ja aktimaale, saades inspiratsiooni Euroopas populaarsust kogunud dadaistlikest ja sürrealistlikest liikumistest. Tema õppejõu Max Weberi kubistlikud teosed mõjutasid Rothko kompositsiooni ja teemavalikuid. Põhiliseks meediumiks olid vesivärvid ja grafiitpliiatsid, hiljem hakkas ta tasapisi õlivärvidega katsetama. Rothko varajast loomingut on raske klassifitseerida, paljudel teostel on mitu kuupäeva ja pealkirja ning tihti muutis kunstnik poole teose pealt maalimisstiili.[1]

1928. aastal eksponeeriti esimest korda Rothko töid grupinäitusel ning 5 aastat hiljem toimus tema esimene isikunäitus New Yorki Kaasaegse Kunsti galeriis.[1]

Abstraktne ekspressionism[muuda | muuda lähteteksti]

Rothko tihe suhtlus rühmituse The Ten liikmetega ning tutvumine Joan Miró ja Paul Klee teostega olid ajendiks kunstniku stiili transformeerumisele figuratiivsetelt teostelt mittefiguratiivsetele. Samuti sai ta palju inspiratsiooni 1930ndatel populaarseks muutunud sürrealistidelt. Tema lõuendid olid kaetud õhukese värviga ning voolavad jooned olid justkui teoste sisse kraabitud. Mõnikord tulevad mängu ka figuratiivsed elemendid – käed, jalad, pead ja näod. Tema koloriit oli pastelne, domineerivad roosakad ja kollakad toonid.

1938. aastal hakkasid tema teosed väljendama kunstniku huvi arhailise kunsti ja müüdi vastu. Kunstniku lemmikuks sai uuesti akvarell. Tema maalidelt kerkivad esile fossiile meenutavad geomeetrilised vormid, mis sarnanevad veidi koopamaalingutega.[1]

1947 lõpetas ta mikroorganismidest inspireeritud teoste maalimise ning alustas oma legendaarsete värviväljamaalingutega.[6]

Värviväljamaalid[muuda | muuda lähteteksti]

1949. aastaks arenes välja Rothko omapäraseim ja tuntuim maalistiil – väljamaalingud. Rothko maalis suurtele lõuenditele, harilikult jäid mõõtmed ühe-kahe meetri piiresse ning lõuend oli paksult värviga kaetud. Kunstniku teosed muutusid tasapinnalisemaks, varem kujutatud voolavad vormid muutusid kaheks või kolmeks ristkülikuks, mis justkui hõljuksid üksteise peal. Rothko saavutas hõljumisefekti, kui ta kandis õlivärve lõuendile paksu kihina ning enne nende kuivamist kraapis need osaliselt maha ja paljastas ebaühtlaselt alloleva värvi.[7]

Väljamaalingute stiili väljakujunemisel ja algusaastatel oli Rothko koloriit pehme ja helendav, ta kasutas tihti kollakaid ja oranžikaid värve, millest õhkus kergust ja soojust. Sellest perioodist pärit maalid on ka kõige väärtuslikumad, maal “Untitled (oranž, punane, kollane)” müüdi 2012. aastal rekordhinna eest, oksjonimaja Christie’s sai teose eest 79,9 miljonit eurot.[8] 1960. aastatel muutusid teoste toonid tumedamaks, tihti kasutas ta pruunikaid ja hallikaid toone. 1968. aastal tuvastati Rothkol aordianeurüsm, mille tõttu ei saanud ta enam suureformaadilisi maale maalida. Tema paberi peale maalitud teosed olid läbikumavamad ja heledamad kui kunagi varem.[7]

Rothko kabel[muuda | muuda lähteteksti]

Rothko kabel Houstonis

1964. aastal Mark Rothko sai Dominique ja John de Menililt tellimustöö. Patroonid soovisid Rothko teostega kaunistada Texase osariigis Houstonis asuva kaheksanurkse roomakatoliku kiriku seinu. Kunstnik võttis pakkumise vastu, üks tema eluunistusi oli olnud panustada füüsiliselt religiooni arengusse.

Rothko maalis kabeli jaoks kolm triptühhonit ja 5 eraldi maali. Tumedates toonides teosed on saanud inspiratsiooni Kristuse passioonist, mistõttu tulevad mängu ka punakad ja rusked värvid.[1]

Kunstnik pühendas kogu oma aja kabeli täiustamisele, kuid kahjuks suri ta enne pühakoja ametlikku avamist. Nüüdseks on kabel pühendatud Mark Rothkole ning sinna on oodatud külastajad olenemata nende usulistest vaadetest.[9]

Maalide emotsionaalsus[muuda | muuda lähteteksti]

Rothko tahtis olla üks traditsioonilise kunsti tipptegijatest, kuid samal ajal hakkas traditsionalismile täielikult vastu.[1] Tema meelest peaksid abstraktsed teosed kõnetama inimesi sama palju kui akadeemilises stiilis tehtud maalid. Rothko soovis, et tema maalid mõjutaksid inimesi sama emotsionaalselt kui luule ja muusika.[7]

Tihti seostatakse Rothko väljamaalinguid Stendhali sündroomiga – vaatajatel kiireneb südamerütm, pea hakkab ringi käima ning mõnikord on ette tulnud, et keegi vaatajaskonnast hakkab kõrgendatud emotsiooni tõttu nutma.[7] Erinevalt paljudest abstraktsetest ekspressionistidest ei kadunud Rothko teostest spirituaalsus ja religioon.[10] Rothko tahtis panna vaatlejaid mõtlema religiooni vajalikkusele modernses maailmas, tuletades meelde inimeksistentsi ja terve maailma ajutisust. Seetõttu on tema maale võrreldud Shakespeare’i teostega,[7] mõlemad on traagilised ja ajatud.[10]

Rothko jaoks oli värvivalik kõige tähtsam, värvid imiteerivad emotsioone, tõmbavad vaataja enda sisse ning tekitavad kaalutu, kuid endas kahtleva tunde. Värviplokkide udused, sulgi meenutavad piirjooned justkui kaotavad maalidelt kunstniku puudutuse ning teos pöördub vaataja poole ja puudutab tema hinge.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Diane Waldman (1978). Mark Rothko. London: Thames & Hudson. Lk 17. 
  2. Andrew Hemingway (2002). Artists on the Left. American Artists and the Communist Movement 1926-1956. New Haven: Yale University Press. Lk 217. 
  3. Eva Eliise Oll. "Mark Rothko ja Daugavpilsi oomenid". Müürileht, 30.08.2018. Kasutatud 30.11.2018.
  4. "Biography". Kasutatud 30.11.2018.
  5. Rachel Cooke. "The art cheats who betrayed my father". The Guardian, 14.09.2008. Kasutatud 30.11.2018.
  6. Sam Hunter (1959). Modern American Painting and Sculpture. New York: Dell Publishing Company. Lk 155. 
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Anna Moszynska (1990). Abstract Art. London: Thames & Hudson. Lk 165. 
  8. "Mark Rothko". Kasutatud 30.11.2018.
  9. "About". Kasutatud 30.11.2018.
  10. 10,0 10,1 Erika Doss (2002). Twentieth-Century American Art. Oxford: Oxford History of Art. Lk 121. 
  11. Mark Rosenthal (1996). Abstraction in the Twentieth Century: Total Risk, Freedom, Discipline. New York: Guggenheim Museum. Lk 284. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]