Francesco Guardi

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Francesco Guardi
Ca' Rezzonico - Ritratto di Francesco Guardi 1764 - Pietro Longhi.jpg
Sündinud 5. oktoober 1712
Veneetsia
Surnud 1. jaanuar 1793 (vanus 80)
Amet maalikunstnik, graafik
Stiil Veduut
Pereliikmed Giovanni Antonio Guardi, Niccolo Guardi

Francesco Guardi (5. oktoober 17121. jaanuar 1793) oli üks 18. sajandi tuntumaid veduudi- ja maastikumaalijaid Itaalias Veneetsias.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõlemad tema vanemad sündisid väljaspool Veneetsiat, kuid kolisid sinna, et tema isa Domenico saaks oma kunstnikukarjääri arendada. Domenico Guardi oli algselt pärit Mastellinast Itaaliast ning Francesco ema Claudia Pichler Viinist Austriast. Guardi vanemad kohtusid Viinis, kui isa Domenico seal kunsti õppis.[2]

Lisaks Francescole oli peres veel kaks last, õde Cecilia ja vend Girolamo, kes olid Francescost vanemad. Francesco perekonnas tegelesid paljud maalikunstiga. Lisaks tema isale veel ka onu ja vanem vend ning hiljem Francesco enda poeg, kuid teised pereliikmed sellega kuulsust ei saavutanud.[2]

Francesco Guardi maja, Campiello de la Madona, Cannaregio, Veneetsia

Francesco Guardi õde Cecilia abiellus maalikunstniku ja graafiku Giovanni Batista Tiepolo'ga, kes juba abiellumise ajal kuulsust kogus. Tiepolo'l ja Francesco’l oli suurem vanusevahe (16 aastat) ning praeguseks ei ole leitud ühtegi tõendit selle kohta, kas kaks kunstnikku tegid koostööd või mõjutasid üksteist mingil muul moel.[2]

Guardi abiellus vahemikus 1760-1770 ning tal oli kolm poega.[3] Pärast Guardi surma asus ateljees tööle tema poeg Giacomo, kes sarnaselt oma isale maalis ka linnavaateid. Giacomo maalid olid Guardi töödele nii sarnased, et osade puhul pole siiani suudetud määratleda kumb on nende autor.[4]

Oma eluajal Francesco suurt tuntust ei saavutanud ning tema töid tellisid vähesed, enamasti kohalikud. Teada on vaid üks inglise tellija, kes oli Guardi loomingust huvitatud, kuid tema isikut pole suudetud tuvastada. Guardi töid võrreldi peamiselt 18. sajandi tuntuima veduudimaalija Canaletto’ ga, kes oli sel ajal juba laiemalt tuntud maalikunstnik.[2]

Vanas eas müüs ta palju oma pilte linnatänavatel turistidele, sest tol ajal oli alguse saanud juba hoogne kunstinautlejate reisimine Veneetsiasse. Guardi suri 80-aastaselt, mitte eriti jõukana oma ateljees S. Cancianos, Veneetsias.[2]

Areng kunstnikuna[muuda | muuda lähteteksti]

Huvi kunsti vastu tekkis Francesco’l juba varajases eas. Esmalt alustas ta figuurimaalijana ning töötas koos vanema venna Girolamoga. Nende koostöö ajal oli Francesco’l pigem õppija ja nõustaja roll ning siiani ei ole täpselt kindlaks tehtud, kas paljud nende tol ajal valminud tööd on maalitud Francesco või Girolamo poolt. Enim levinud arvamus on siiski see, et maalid valmisid kahe venna koostööna.[5]

Francesco Guardi "San Cristoforo, San Michele ja Murano, vaatega Fondamenta Nuovest" (1755-1760), õlimaal, 60,5 × 91 cm, Kunsthaus, Zurich

Tema venna Girolamo stiili on kirjeldatud kui mitte väga originaalset ja meisterlikku. Paljud tema kompositsioonid olid laenatud. Girolamo kasutas tuhmhallikaid ja punaseid toone, tema figuuride kehad olid pehmed ning ka kangaid kujutas ta liigse pehmusega. Figuuride peade loomulik kesktelg oli küljele nihutatud ning neil olid suhteliselt teravad ninad.[5]

Pärast venna surma 1770. aastatel hakkas Francesco tegelema peamiselt maastikumaaliga. Algselt võib tema töödes märgata palju karnevalistseene, hiljem liikus fookus linnavaadete maalimisele.[5]

Lisaks vanema venna juhendamisele õppis Guardi ka Antonio Canale juures. Canale kasutas camera ottica meetodit, et saavutada tõepärasem pilt ning seda tehnikat kasutab ka Guardi. Ei ole tuvastatud, kui kaua Guardi Canale juures õppis, kuid ka nende hilisemates töödes on näha teineteise mõjutusi. Näiteks kasutab Guardi oma töödes Canale kompositsioone. Mõne maali loomisel tegid nad koostööd, näiteks tuntud Veneetsia kunstiteadlane ja kirjandushuviline Algarotti palus neil maalida Vicenza basiilika vaatega Riatlo sillalt.[2]

Hiljem võttis ta ka ise õpilasi ning tegeles maalimisega elu lõpuni. Kuulsust hakkas Guardi koguma alles pärast surma ning tänaseks päevaks on ta tuntud kui üks parimaid Itaalia veduudimaalijaid.[2]

Looming ja tellijad[muuda | muuda lähteteksti]

Francesco loomingut on kirjeldatud kui uue ja vana stiili vahele jäävat ning ta liikus teises suunas kui muu euroopa kunst. Ta ei järginud oma maalimisprotsessis vanu tavu nagu Canale. Lisaks oli ta üks esimesi vesivärvidega töötajaid ning impressionistliku liikumise eelkäija.[2] Guardi on looming oluline, sest tema veduudimaale saavad ajaloolased käsitleda ka kui arhitektuuriajaloolisi dokumente ning need annavad hea ettekujutuse milline oli Veneetsia linnaelu 18. sajandil.

Algusaastatel oli märgata sarnasust tema ja Canaletto tööde vahel, kelle ta veduudimaalide maalimisel endale peamiseks eeskujuks oli võtnud. Hiljem arenes tal oma stiil, mis oli õhu ja valgusküllane ning palju maalilisem kui Canalettol, lisaks on teda peetud Veneetsia veduudimaali uusima vormi loojaks. Guardi maalide temaatikaks on peamiselt veduudipildid erinevatest linnaosadest, merevaated ning pidulikud stseenid sise- ja välisruumides.[5]

Elatise teenimiseks pidi Guardi palju tööd tegema. Tal ei olnud võimalik osta kõige paremaid molberteid ja värve, mille tõttu tema piltidel ei olnud kuigi pikk eluiga ning need olid raskesti säilitatavad.[6]

Guardi tellijate hulgas olid enamasti veneetslased ning ta ei olnud üle-euroopaliselt populaarne ja tuntud nagu tema eeskuju Canaletto. Suurim teadaolev kollektsioon, tervelt 40 Guardi tööd, kuulus aristokraat Giacomo Massimiliano di Collatole. Mõningat huvi pakkus Guardi ka inglise kunstinautlejatele. Kõige suurem kogu Guardi töid, mis telliti väljaspoolt Veneetsiat kuulus ühele inglise tellijale, kelle isikult ei ole siiani suudetud tuvastada. Tema kollektsioonis võis olla koguni 32 Guardi maali.[6]

Francesco Guardi "Suur kanal koos San Simeone Piccolo ja Santa Luciaga"

Üks huvitavamaid tellimusi, mis Guardi sai oli maalida pildiseeria Paavst Pius XI külastusest Veneetsiasse ajavahemikus 15.-18. mail 1782. Tellijaks oli Pieto Edwards ning nad sõlmisid lepingu 21. mail 1782. Dokumendid, mis nende vahelist koostöösuhet kirjeldavad asuvad Seminaro Patricale raamatukogus Veneetsias ning sisaldavad tööde detaile ja olemust.[3]

Lepingu kohaselt pidi Guardi paavsti külaskäigust maalima neli maali. Esimeseks Paavsti saabumine Algasse, San Giorgiosse. Teiseks ametlik vastuvõtt peakohtuniku ja tema naise poolt SS. Giovanni e Paolo kloostri saalis. Kolmandaks kõrgeima missa tähistamine SS. Giovanni e Paolo kloostris ning viimaseks paavsti õnnistused Scuola di San Marco ees.[3]

Guardi teadis, et tellitud tööd ei jää Itaaliasse, seepärast tegi ta neist koopiad, mis on hiljem avastatud ning erinevad originaalidest mõne detaili puudumise poolest. Originaalmaalid asuvad mitmetes muuseumides Pariisis, Inglismaal ning Saksamaal.[3]

Edwards ei usaldanud Guardi täpsust täielikult ning seetõttu kontrollis tööde valmimist võimalikult palju. Ka nende eest saadud tasu oli väike.[6]

Üheks huvitavaks Guardi teoseks on ka "Suur kanal koos San Simeone Piccolo ja Santa Luciaga". See on 1780. aastatel valminud õlimaal, mis kujutab vaadet Suurele kanalile, kuid mitte kaldalt, vaid näib nagu oleks see maalitud paadilt keset kanalit. Maali vasakus ääres näeme Santi Simeone e Giuda kirikut, teisel pool Santa Lucia kirikut. Guardi valib maalimiseks sama osa kanalist, kui oma teisel maalil "Suur kanal Santa Lucia ja Selaziga". Maalidel mängib ta Suure kanali proportsioonidega, venitades seda tegelikkusest natuke laiemaks ning koos mõjuvad need kaks teost justkui panoraam.[4]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://artuk.org/discover/artworks/search/actor:guardi-francesco-17121793
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 George A. Simonson, Juuli-August 1908, Monatshefte für Kunstwissenschaft Vol. 1, No. 7/8, Francesco Guardi, München, Berlin: Deutscher Kunstverlag GmbH
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Henry S. Francis, 1950, The Bulletin of the Cleveland Museum of Art Vol. 37, No. 3, Two Historical Pictures by Francesco Guardi, Cleveland: Cleveland Museum of Art.
  4. 4,0 4,1 https://www.wga.hu/frames-e.html?/bio/g/guardi/francesc/biograph.html
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Max Goering, 1938, Zeitschrift für Kunstgeschichte 7. Bd., H. 4, Francesco Guardi als Figurenmaler, München, Berlin: Deutscher Kunstverlag GmbH
  6. 6,0 6,1 6,2 Francis Haskell, Juuli-Detsember 1960, Journal of the Warburg and Courtauld Institutes Francesco Guardi as Vedutista and Some of His Patrons, London: The Warburg Institute.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]