Francesco Guardi
| Francesco Guardi | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
5. oktoober 1712 Veneetsia |
| Surmaaeg | 1. jaanuar 1793 (80-aastaselt) |
| Amet | maalikunstnik, graafik |
| Stiil | Veduut |
Francesco Guardi (5. oktoober 1712 – 1. jaanuar 1793) oli üks 18. sajandi tuntumaid veduudi- ja maastikumaalijaid Itaalias Veneetsias.[1]
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Tema mõlemad vanemad sündisid väljaspool Veneetsiat, kuid kolisid sinna, et isa Domenico saaks oma kunstnikukarjääri arendada. Domenico Guardi oli pärit Mastellinast Itaalias ning Francesco ema Claudia Pichler Viinist Austrias. Guardi vanemad kohtusid Viinis, kui Domenico seal kunsti õppis.[2]
Lisaks Francescole oli peres veel kaks last, õde Cecilia ja vend Girolamo, kes olid Francescost vanemad. Francesco perekonnas tegelesid paljud maalikunstiga. Lisaks tema isale veel ka onu ja vanem vend ning hiljem Francesco enda poeg, kuid teised pereliikmed sellega kuulsust ei saavutanud.[2]
Francesco Guardi õde Cecilia abiellus maalikunstniku ja graafiku Giovanni Batista Tiepologa, kes juba abiellumise ajal kuulsust kogus. Tiepolol ja Francescol oli suur vanusevahe (16 aastat) ning praeguseks ei ole leitud ühtegi tõendit selle kohta, kas kaks kunstnikku tegid koostööd või mõjutasid teineteist mingil muul moel.[2]
Guardi abiellus ajavahemikus 1760–1770 ning tal oli kolm poega.[3] Pärast Guardi surma asus ateljees tööle tema poeg Giacomo, kes maalis oma isa kombel ka linnavaateid. Giacomo maalid olid Francesco Guardi teostega nii sarnased, et neist osa puhul pole siiani suudetud kindlaks teha, kumb on nende autor.[4]
Oma eluajal Francesco suurt tuntust ei saavutanud ning tema teoseid tellisid vähesed, enamasti kohalikud. Teada on vaid üks inglise tellija, kes oli Guardi loomingust huvitatud, kuid tema isikut pole suudetud tuvastada. Guardi töid võrreldi peamiselt 18. sajandi tuntuima veduudimaalija Canalettoga, kes oli sel ajal juba laiemalt tuntud maalikunstnik.[2]
Vanas eas müüs ta palju oma pilte linnatänavatel turistidele, sest tol ajal oli alguse saanud juba hoogne kunstinautlejate reisimine Veneetsiasse. Guardi suri 80-aastaselt mitte eriti jõukana oma ateljees S. Cancianos Veneetsias.[2]
Areng kunstnikuna[muuda | muuda lähteteksti]
Huvi kunsti vastu tekkis Francescol juba varajases eas. Esmalt alustas ta figuurimaalijana ning töötas koos vanema venna Girolamoga. Nende koostöö ajal oli Francescol pigem õppija ja nõustaja roll ning siiani ei ole täpselt kindlaks tehtud, kas paljud nende tol ajal valminud teosed on maalinud Francesco või Girolamo. Enim levinud arvamus on siiski see, et maalid valmisid kahe venna koostööna.[5]
Tema venna Girolamo stiili on kirjeldatud kui mitte väga originaalset ja meisterlikku. Paljud tema kompositsioonid olid laenatud. Girolamo kasutas tuhmhallikaid ja punaseid toone, tema figuuride kehad olid pehmed ning ka kangaid kujutas ta liigse pehmusega. Figuuride peade loomulik kesktelg oli küljele nihutatud ning neil olid suhteliselt teravad ninad.[5]
Pärast venna surma 1770. aastatel hakkas Francesco tegelema peamiselt maastikumaaliga. Algul võis tema teostes märgata palju karnevalistseene, hiljem liikus fookus linnavaadete maalimisele.[5]
Lisaks vanema venna juhendamisele õppis Guardi ka Antonio Canale juures. Canale kasutas camera ottica meetodit, et saavutada tõepärasem pilt, ning seda tehnikat kasutab ka Guardi. Ei ole teada, kui kaua Guardi Canale juures õppis, kuid ka nende hilisemates teostes on näha teineteise mõjutusi. Näiteks kasutab Guardi oma teostes Canale kompositsioone. Mõne maali loomisel tegid nad koostööd, näiteks tuntud Veneetsia kunstiteadlane ja kirjandushuviline Algarotti palus neil maalida Vicenza basiilika vaatega Riatlo sillalt.[2]
Hiljem võttis ta ka ise õpilasi ning tegeles maalimisega elu lõpuni. Kuulsust hakkas Guardi koguma alles pärast surma ning tänaseks päevaks on ta tuntud kui üks parimaid Itaalia veduudimaalijaid.[2]
Looming ja tellijad[muuda | muuda lähteteksti]
Francesco loomingut on kirjeldatud kui uue ja vana stiili vahele jäävat ning ta liikus ülejäänud Euroopa kunstist erinevas suunas. Ta ei järginud oma maalimisprotsessis vanu tavu nagu Canale. Lisaks oli ta üks esimesi akvarellidega töötajaid ning impressionistliku liikumise eelkäija.[2] Guardi looming on oluline, sest tema veduudimaale saavad ajaloolased käsitleda ka kui arhitektuuriajaloolisi dokumente ning need annavad hea ettekujutuse, milline oli Veneetsia linnaelu 18. sajandil.
Algusaastatel oli märgata sarnasust tema ja Canaletto teoste vahel, kelle ta veduudimaalide maalimisel endale peamiseks eeskujuks oli võtnud. Hiljem arenes tal oma stiil, mis oli õhu- ja valgusküllane ning palju maalilisem kui Canalettol, lisaks on teda peetud Veneetsia veduudimaali uusima vormi loojaks. Guardi maalide temaatika on peamiselt veduudipildid eri linnaosadest, merevaated ning pidulikud stseenid sise- ja välisruumides.[5]
Elatise teenimiseks pidi Guardi palju tööd tegema. Tal ei olnud võimalik osta kõige paremaid molberteid ja värve, mille tõttu tema piltidel ei olnud kuigi pikk eluiga ning need olid raskesti säilitatavad.[6]
Guardi tellijate hulgas olid enamasti veneetslased ning ta ei olnud üle Euroopa populaarne ega tuntud nagu tema eeskuju Canaletto. Suurim teadaolev kollektsioon, tervelt 40 Guardi teost, kuulus aristokraat Giacomo Massimiliano di Collatole. Mõningast huvi pakkus Guardi ka inglise kunstinautlejatele. Kõige suurem kogu Guardi teoseid, mis telliti väljastpoolt Veneetsiat, kuulus ühele inglise tellijale, kelle isikut ei ole siiani suudetud tuvastada. Tema kollektsioonis võis olla koguni 32 Guardi maali.[6]
Üks huvitavamaid tellimusi, mille Guardi sai, oli maalida pildiseeria paavst Pius XI külastusest Veneetsiasse ajavahemikus 15.–18. mail 1782. Tellijaks oli Pietro Edwards ning nad sõlmisid lepingu 21. mail 1782. Dokumendid, mis nendevahelist koostöösuhet kirjeldavad, asuvad Seminaro Patricale raamatukogus Veneetsias ning sisaldavad kirjeldusi teoste detailide ja olemuse kohta.[3]
Lepingu kohaselt pidi Guardi paavsti külaskäigust maalima neli maali. Esiteks paavsti saabumine Algasse San Giorgios. Teiseks ametlik vastuvõtt peakohtuniku ja tema naise juures SS. Giovanni e Paolo kloostri saalis. Kolmandaks kõrgeima missa tähistamine SS. Giovanni e Paolo kloostris ning viimaseks paavsti õnnistused Scuola di San Marco ees.[3]
Guardi teadis, et tellitud teosed ei jää Itaaliasse, seepärast tegi ta neist koopiad, mis on hiljem avastatud ning erinevad originaalidest mõne detaili puudumise poolest. Originaalmaalid asuvad muuseumides Pariisis, Inglismaal ja Saksamaal.[3]
Edwards ei usaldanud Guardi täpsust täielikult ning seetõttu kontrollis teoste valmimist võimalikult palju. Ka nende eest saadud tasu oli väike.[6]
Üks huvitav Guardi teos on ka "Suur kanal koos San Simeone Piccolo ja Santa Luciaga". See on 1780. aastatel valminud õlimaal, mis kujutab vaadet Suurele kanalile, kuid mitte kaldalt, vaid näib, nagu oleks see maalitud paadist keset kanalit. Maali vasakus ääres on näha Santi Simeone e Giuda kirikut, teisel pool Santa Lucia kirikut. Guardi valib maalimiseks sama osa kanalist, mis on tema teisel maalil "Suur kanal Santa Lucia ja Selaziga". Maalidel mängib ta Suure kanali proportsioonidega, venitades seda tegelikkusest natuke laiemaks, ning koos mõjuvad need kaks teost justkui panoraam.[4]
Galerii[muuda | muuda lähteteksti]
-
"II Ridotto, fuajee" (1755), õlimaal, 108 × 208 cm, Settecento Veneziano, Ca' Rezzonico muuseum, Veneetsia -
"Laguun paatide, gondlite ja parvedega" (u 1758), õlimaal, 33 × 54 cm, erakogu -
"San Marco väljak vaatega basiilikale" (1760–1765), õlimaal, 72,5 × 119 cm, Rahvusgalerii, London -
"Campo Santi Giovanni e Paolo" (1762–1763), õlimaal, 72 × 120 cm, Louvre, Pariis -
"Vaade Canneregio kanalile" (u 1770), õlimaal, 48,9 × 77,5 cm, Frick Art Reference Library, New York -
"Vaade tänavale Vecchia raamatukoguga" (1770–1775), õlimaal, 63 × 90 cm, Viini kunstiakadeemia -
"Veneetsia: San Giorgio Maggiore" (u 1775), õlimaal, 70 × 93 cm, Wallace Collection, London -
"Santa Maria Zobenigo kirik", õlimaal, 50 × 84 cm, erakogu -
"Maastik" (u. 1780), õlimaal, 120 × 152 cm, Ermitaaž, Peterburi -
"Tulekahju San Marcuola õlilaos" (1789), õlimaal, 32 × 51 cm, Accademia galerii, Veneetsia -
"Bucintoro festival Veneetsias" (1780–1793), õlimaal, 98 × 138 cm, Riiklik Kunstimuuseum, Kopenhaagen -
"Kellatorn" (1765–1770), joonistus, Petit Palais' muuseum, Pariis -
"Vaade kaile Bacinost" (1775–1780), joonistus, Kanada rahvusgalerii, Ottawa
_Fire_in_the_oil_warehouses_at_San_Marcuola_by_Francesco_Guardi_-_Gallerie_Accademia.jpg)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ https://artuk.org/discover/artworks/search/actor:guardi-francesco-17121793
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 George A. Simonson, Juuli-August 1908, Monatshefte für Kunstwissenschaft Vol. 1, No. 7/8, Francesco Guardi, München, Berlin: Deutscher Kunstverlag GmbH
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Henry S. Francis, 1950, The Bulletin of the Cleveland Museum of Art Vol. 37, No. 3, Two Historical Pictures by Francesco Guardi, Cleveland: Cleveland Museum of Art.
- ↑ 4,0 4,1 https://www.wga.hu/frames-e.html?/bio/g/guardi/francesc/biograph.html
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Max Goering, 1938, Zeitschrift für Kunstgeschichte 7. Bd., H. 4, Francesco Guardi als Figurenmaler, München, Berlin: Deutscher Kunstverlag GmbH
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Francis Haskell, Juuli-Detsember 1960, Journal of the Warburg and Courtauld Institutes Francesco Guardi as Vedutista and Some of His Patrons, London: The Warburg Institute.