Fontevraud' klooster

Fontevraud' klooster (prantsuse keeles abbaye de Fontevraud) on kunagine klooster Fontevraud-l'Abbaye külas Chinoni lähedal, kunagises Anjou maakonnas. Alates 1840. aastast on koht Prantsusmaa ajaloomälestiste nimekirjas ja alates 2000. aastast Loire'i oru koosseisus UNESCO maailmapärandi nimistu objekt.^[1]

Klooster katab 13 hektari suuruse ala Loire'i orus Chalonnes-sur-Loire'i ja Sully-sur-Loire'i vahel Loire-Anjou-Touraine'i kohalikus looduspargis (Parc naturel régional Loire-Anjou-Touraine).^[2]

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Kloostri asutas 1101. aastal bretooni jutlustaja ja visionäär Robert de Arbrissel ja kloostrist sai uue vaimuliku ordu, Fontevraud' ordu keskus.^[3]

Ordul oli nii mees- kui ka naisklooster, kes elasid eri hoonekompleksides ja jumalateenistusel käisid kloostrikiriku eri osades. Kloostril oli neli kogukonda: Sainte-Marie 'süüvijatele', Sainte-Marie-Madeleine ilmikõdedele, Saint-Jean de l’Habit munkadele ja Saint-Lazare nunnadele, kes kandsid hoolt pidalitõbiste eest. Kõik neli kogukonda allusid Fontevraud' abtissile.^[4]

Kloostrikorra aluseks oli benediktlaste kloostrireegel. Nunnad olid enamasti kõrge staatusega perekondadest ja 12. sajandil oli Inglismaal kolm ordusse kuuluvat tütarkogukonda^[5], veel mitu Hispaanias ja sadakond Prantsusmaa eri osades.

Kloostri seitsme sajandi pikkuse tegutsemise jooksul valitses seda 36 abtissi, enamasti kõrgest soost ja üksikjuhtudel ka kuninglikust suguvõsast.^[6]

Kloostri esimesed ehitised valmisid 1110. ja 1119. aastal. Sel perioodil Plantagenetide suurriigi territooriumil asunud kloostrist sai 1189. aastal kuninglik nekropol: 13. sajandi algul olid sinna maetud Inglismaa kuningas Henry II, tema abikaasa Akvitaania Eleanor ja nende poeg kuningas Richard Lõvisüda^[7].

Et kloostrireegel ja -kord aja jooksul muutusid, näitab asjaolu, et 17. sajandil, Louis XIV valitsusajal, toodi kloostris abtiss Gabrielle de Rochechouarti ajal lavale Jean Racine'i näidend "Esther".^[8]

Klooster rüüstati ja säilmed viidi ära Prantsuse revolutsiooni ajal. 1792. aastal keelati kloostri tegevus. 1804. aastast 1963. aastani kasutati kloostrihooneid vanglana. Vangla sulgemise järel hakati kloostrihooneid restaureerima. Alates 1975. aastast tegutseb kloostris kultuurikeskus (Centre Culturel de l'Ouest).^[9]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kloostrikirik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastail 1105–1165 ehitatud kloostrikirik evib nii Anjou kui ka Poitou romaanika jooni. Põhiplaanilt on see ladina risti kujuline, kabelipärja ja kooriümbriskäiguga pika poolringja lõpuga kooriruumi ümber ning transeptist lähtuva kahe külgapsiidiga. Nelitise kohal kõrgub madal nelitistorn. Siseruum on ühtaegu monumentaalne ja tagasihoidlik. Ainsat pikka löövi võlvivad neli viklitele toetuvat kuplit, transept ja kõrge kooriruum on kaetud silindervõlviga. Koorist madalama lööviga pikihoones kaunistavad eendtugesid sadakond raiddekooriga kapiteeli. Kirikus on neli lamava hauaskulptuuriga sarkofaagi Plantagenetite dünastia liikmetele: Henry II, Akvitaania Eleanor, Richard Lõvisüda ja Isabelle d’Angoulême, John Maata abikaasa.

Ristikäik ja kapiitlisaal[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku lõunaküljel paikneb neljast pikast arkaadist moodustuv nelinurkne ristikäik. Selle idaküljes, kiriku kõrval on kapiitlisaal, kuhu viib ristikäigust raiddekooriga portaal ja mille seintel on Kristuse kannatuslugu kujutavad maalid 16. sajandist. Seintel ripuvad ka eri aegadest pärit nunnade ja abtisside portreed.^[10]

Köögid[muuda | muuda lähteteksti]

Kloostri kõige eripärasem ehitis on refektooriumi kõrval asuv ühe suurema ja mitme väiksema koonuse kujuline kaheksanurkne nn köögihoone. Koonustesse avanevad kollete lõõrid ja katused on kaetud soomusja kivikattega. Tegelikult kasutati neid ruume kala suitsutamiseks ja see läks kloostri nunnade toiduks.^[11]