Fixing Reference

"Fixing Reference" on Imogen Dickey filosoofiline raamat. See ilmus Oxford University Pressi väljaandel 2015. aastal.

Kokkuvõte

1.1 Küsimus ja vastuse põhiosad

Jutt on sellest, kuidas meil õnnestub tavaobjekte mõtlemises ja kõnes representeerida, kuidas ja mille tõttu mõtted ja väljendid käivad nende kohta, milles nende intentsionaalsus seisneb.

Mõtlemine üksikutest tavaasjadest on teatud laadi infokorraldamine. Me saame infot tajust ning teiste lausungitest ning korraldame need uskumuste kogumiteks, mille väljendamiseks me kasutame osutavaid termineid. Eesmärgiks on hoida "tunnetusfookust" vaimuvälistel asjadel. Me püüame häälestuda ümbritseva maailma asjadele. Dickie väidab, et meie tavamõtete intentsionaalsus ongi tunnetuse fokuseeritus. Nende uskumuste kujundamine, mis sisaldavad osutavaid propositsiooniosi, on tunnetuse fokuseerimise katse, ja intentsionaalsus on tulemuseks, kui see katse õnnestub.

Intentsionaalsust ja tõesust siduv printsiip. Mõte objekti kohta (objektile omadust omistav mõte) on tõene siis ja ainult siis, kui objektil on see omadus.

Tõesust ja õigustust siduv printsiip (ligikaudne versioon). Õigustus on tõesusele viiv: üldiselt ja eranditega, kui subjekti uskumus on õigustatud, siis subjektil ei vea, kui see on väär, ja tal mitte ainult ei vea, kui see on tõene.

Oleks tarvis ka printsiipi, mis seob intentsionaalsust ja õigustust. See näitaks, miks see, et õigustus viib tõesusele, on intentsionaalsuse seletamisel oluline. Intentsionaalsust ja õigustust siduv printsiip (ligikaudne versioon). Uskumuste korpus käib mingi objekti kohta siis ja ainult siis, kui selle õigustamise vahend koondub sellele objektile, nii et arvestades, kuidas uskumused on õigustatud, subjektil ei vea, kui need pole objektiga vastavuses, ja subjektil mitte ainult ei vea, kui need on objektiga vastavuses.

Teleskoop on mingile objektile fokuseeritud siis ja ainult siis, kui eeldusel, et teleskoop töötab tavalisel kombel, annab ta andmete kogumi, mis on vastavuses sellega, missugune objekt on. Fokuseeritus ei taga, et andmete voog on objektiga vastavuses, kuid tagab, et kui andmete voog ei ole objektiga vastavuses, siis on midagi valesti. Intentsionaalsuse ja õigustuse printsiip võtab intentsionaalsust omamoodi fokuseeritusena. Pole tagatud, et õigustatud uskumuste korpus oleks objektiga, mille kohta see käib, ligikaudseski vastavuses. Aga uskumuste korpus käib objekti kohta parajasti siis, kui selle õigustamise vahend on fokuseeritud objektile, nii et see objekt on ainus asi, mille omadustega on selle vahendiga õigustatud uskumused vastavuses, kui just mõni segaja õnnetul kombel vahele ei tule.

Juhtum 1. Värisev Käsi on väljend tundmatu autori kohta, kes on teinud palju glosse. Paleograafiline analüüs annab tugevad tõendid selle kohta, et need väriseva käega tehtud vasakule poole kaldu glossid pärinevad ühelt isikult. Kõik, mis tema kohta teada on, on järeldatud glossidest enestest. Värisev Käsi on kirjeldav nimi, s.o üksiktermin, mis on eksplitsiitselt kasutusele võetud stipuleerimise teel, mis seostab seda mingi kirjeldusega (siin: "Värisev Käsi" osutab nende glosside autorile), ning millest täielik arusaamine eeldab selle stipuleerimise teadmist. (Täielik arusaamine vastandub aupaklikule arusaamisele, mis seisneb teadmises, et termin osutab sellele, millele asjatundjad selle abil osutavad). Enamiku autorite arvates osutab kirjeldav nimi sellele, mis sellega seostatud kirjeldust rahuldab, kui niisugune asi on olemas.

Juhtum 2. Geraint Sinine Bard oli nimi, mida kasutati tundmatu autori kohta, kes kirjutas keskaja kõmri keeles mitu laulu mütoloogistel teemadel. Esitati konkureerivaid hüpoteese tema elu kohta, kuni 1956. aastal näidati, et laulude autor oli 19. sajandi võltsija Edward Williams. Intuitsioonil on tugev kalduvus öelda, et järgi osutus, et Geraint on tühi nimi ning polnud kedagi, kelle kohta uurijate uskumused oleksid käinud. Need ei käinud ka Edward Williamsi kohta. Loomulik oleks öelda, et Geraintit polnud olemas, sest laulud olid võltsingud. Oletame, et nimel Geraint tõesti pole osutust ning pole kedagi, kelle kohta uurijate uskumused oleksid käinud. Kuidas seda seletada? Intentsionaalsuse ja õigustuse printsiip annab ühe usutava vastuse. Uurijate uskumused on õigustatud, aga kui need oleksid kooskõlas sellega, missugune Williams oli, siis see oleks ainult vedamine. Sellepärast ei käi nende uskumused Williamsi kohta. (Öeldu ei ole vastuolus ideega, et osutamine ei õnnestu sellepärast, et Williams ei rahulda "tegelikku" osutust fikseerivat kirjeldust "nende ballaadide autor 9. sajandist". Need, kelle meelest kirjeldava nime kandja on see, kes rahuldab seostatud kirjeldust, võivad võtta intentsionaalsuse ja õigustuse printsiipi piiranguna sellele, mis on "tegelik" intentsionaalsust fikseeriv printsiip.)