Fərman Salmanov

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Farman Salmanov (aseri Fərman Salmanov; vene Фарман Салманов; 28. juuli 1928 Morul – 31. märts 2007 Moskva) oli Aserbaidžaani geoloog, kes avastas 1961. aastal Lääne-Siberis nafta, mis on tänapäevani Venemaa naftatööstuse põhiliseks tooraineallikaks.

Kokku tegi Salmanov kindlaks üle 130 leiukoha. Ta oli geoloogia-mineraloogiadoktor ja Venemaa Teaduste Akadeemia korrespondentliige.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Farman Salmanov sündis 28. juulil 1931 Morulis Şəmkiri rajoonis Aserbaidžaani NSV-s talupidajate perekonnas.

Tema vanaisa Suleiman Salmanov oli veetnud 20 aastat Siberis asumisel ja ühtlasi oli ta ka ainus mees selles piirkonnas, kel oli venelannast abikaasa. Vanaisa õpetas Farmanile vene keelt, mis mängis hiljem tähtsat osa elukutsevalikul, ning süstis poissi huvi Siberi ja Kaug-Ida vastu.

Kui 1946. aastal külastas kohalikku rajoonikeskust NSV Liidu Ülemnõukogu saadikukandidaat Nikolai Baibakov, kes juhtis toona riigi naftatööstust, siis lasti Farmanil kui kooli parimal vene keele oskaja külalisele esineda. Baibakovi küsimuse järel, et kelleks Salmanov saada tahab, vastas viimane, et "naftaotsijaks". Pärast seda lubas saadikukandidaat, et kui poiss peaks kunagi tema abi vajama, võtku aga ühendust.

Pärast kohaliku kooli lõpetamist kiitusega astus Salmanov Aserbaidžaani Tööstusinstituuti, mille lõpetas 1954. aastal. Järgnevalt saadeti ta uurima Kuzbassi. Mõistes, et seal pole lootustki midagi leida, jättis Salmanov omavoliliselt naftaotsingud pooleli ning otsustas koos tema juhtida olnud osakonnast pärit vabatahtlikega suunduda Surguti lähistele. Juba 1932. aastal oli akadeemik Gubkin ennustanud suurte naftaleiukohtade olemasolu selles piirkonnas.

18. augustil 1957 alustati reisi Lääne-Siberi poole, millega kaasnes tõsine skandaal. Lõpuks lubati siiski Salmanovil ekspeditsiooniga jätkata, kuna tema meeskond ähvardas muidu streigiga. Lääne-Siberis tuli aga tegutseda oma jõududega ning ühtlasi oli puudus kõigest vajaminevast. Isegi puurimisvarustus pidi kohale saabuma alles järgmiseks hooajaks.

Tol ajal ei usutud, et Lääne-Siberis võiks üldse naftat leiduda ja Salmanovi plaaniti juba rahva raha raiskamise eest kohtusse anda. Aserbaidžaanlast see ei takistanud ning tema meeskond töötas järjest innukamalt. Tulemusi polnud aga ette näidata ja lõpuks oli Megioni puurimine viimane lootus. 21. märtsil 1961 jõuti naftani ning päev hiljem saatis Salmanov oma oponentidele järgmise sisuga telegrammid:

Austatud seltsimees, Megioni puuraugust number 1 2180 meetri sügavuselt purskab naftat. Arusaadav? Lugupidamisega Farman Salmanov.

Kostis küll arvamusi, et tegemist on loodusliku anomaaliaga ning peatselt naftat enam ei tule, kuid varsti jõudis Salmanov naftani ka järgmise puurauguga. Ta saatis Nikita Hruštšovile teate: "Ma leidsin naftat. Sedasi. Salmanov." See pälvis NSV Liidu juhtkonnas tõsist tähelepanu ja peatselt võttis Hruštšov ekspeditsiooni esindajad vastu Kremlis. Vastleitud naftaväljad kujunesid aga NSV Liidu majanduse ühtedeks olulisemateks mootoriteks.

Aastatel 1978–1987 juhtis Salmanov Tjumeni oblastis naftat ja maagaasi otsinud organisatsiooni. 1987–1991 töötas ta Nõukogude Liidu geoloogiaministri esimese asetäitjana. Erastamise perioodil Salmanov riigiomandi jagamisse ei sekkunud, kuid ta püüdis mõni aasta hiljem siiski asutada ettevõtet Rospan, mis oleks tegelenud naftaleiukohtade otsimise ja naftaäriga, kuid firma läks kiiresti pankrotti.

Viimastel eluaastatel tegeles Farman Salmanov Kalmõkkias naftaleiukohtade otsingutega ettevõtte Itera juhatuse esimehe nõunikuna. Ta suri 31. märtsil 2007 Moskvas.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]