Mine sisu juurde

Evtol

Allikas: Vikipeedia
eVTOL-i mudeleid

Elektriline vertikaalse õhkutõusmis- ja maandumisvõimega lennumasin (lühidalt eVTOL, inglise keeles electric vertical takeoff and landing) viitab elektrimootoritega lennumasinale, mis ei vaja õhkutõusmis/maandumisrada. eVTOL -l on võime ka õhus paigal hõljuda.

eVTOL-ide areng on hüppeliselt kasvanud 21. sajandi esimeste kümnendite vältel tänu elektrienenrgiat salvestavate akude, elektrimootorite ja kontrollerite jõulisele arengule. Lisaks on linnakeskkonnas suurenenud nõudlus elektrienergiat kasutavate lennuvahendite järele.

eVTOL-i kontseptsioon pärineb 2009. aastast, kui NASA avaldas Puffin eVTOL-i kontsepti joonised. Juba 2011. aastal toimus esimene eVTOL-i mehitamata kommertslend AugustaWestland Project Zero raames. Teised prototüübid valmisid sama aasta lõpus ning mehitatud lennu sooritasid Solution F Electronicsi helikopter ja Opener SkyKar Rebel.

Viimasel kümnendil[millal?] on eVTOL-i lennumasinate turg kasvanud mitme miljardi dollari suuruseks. Esialgsetest prototüüpidest on välja kasvanud peaaegu masstoodanguvalmidusega masinad. Seda valdkonda on jõudsalt arendanud ka Airbus, Boeing ja Bell. eVTOL-i arendatakse nii reisilennunduse, lennutakso, erakorralise meditsiiniteenuste, pakkide transpordi kui ka militaarkasutuse jaoks.[1] Praegu tegeleb prototüüpide väljatöötamisega ligi 400 ettevõtet. Nende hulgas on näiteks Ameerikas veel ka Joby Aviation ja Uber, Euroopas Lilium (Saksamaa) ning Aasias E-Hang (Hiina). [2]

Tehnoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

eVTOL saavutab ripplennuvõime mitmel juhul, näiteks helikopterilaadselt, kus kallutavat liikumist juhib peatiivik. Teise ja üha laialdasemalt levinud kontseptsiooniga on kvadrokopteri (nelja tiivikuga lennumasin). Uusim konstruktsioon põhineb kvadrokopteri baasil, kuid erinevalt kvadrokopterist saab eVTOL-i rootoreid vertikaalasendist horisontaalasendisse seada. [3] Kolmanda lahendusena on kasutusel ka tail-sitter ehk lennumasin, mis tõuseb õhku vertikaalselt ja keerab end siis horisontaallennuasendisse. [4]

Kasutusalad

[muuda | muuda lähteteksti]

Esialgu näib kõige perspektiivikamana väljavaade kasutada eVTOL-e lennutakso teenuste vallas. Selle suuna on valinud paljud firmad, kellest paar Suurbritannia firmat on väidetavalt juba kahe aasta pärast valmis oma teenust pakkuma.[5]

Ameerikas on hakatud pakisaatmisdroone katsetama, Wing, Amazon Prime ning UPS, samuti Saksamaa ettevõte Wingcopter, mis on koostöös UNICEF-iga on transportinud 2018. aastal Vanuatu regioonis vaktsiine.

On ettevõtteid, näiteks Seberwing Rhaegal, Elroy Air chaparral ja Pipistrel, mis üritavad välja töötada ka suurema kandevõimega lennumasinaid. Pipistreli kavandatava eVTOL-i kandevõimeks on plaanitud saavutada kuni 2452 kg (5400 naela).

Potentsiaali on ka põllumajanduses, kus eVTOL-i kasutatakse peamiselt põldudel saagi kaitsmiseks parasiitide eest. Ka tervishoiuteenustes soovitakse katsetada eVTOL-i kasulikkust lisatranspordivahendina, mida kasutada eriolukordades.

Militaarvaldkonnas on eVTOL-idega mitmeid katseid teinud USA õhujõud. 2020. aasta aprillis kuulutati välja 25 miljoni dollari suurune arendusprojekt. [6]

  1. "VTOL and eVTOL tutorial and reference guide". United Electronics Industries AMETEK. Vaadatud 23. märtsil 2024.
  2. "Advanced air mobility: Achieving scale for value realization". Energy & Industrials. Vaadatud 20. märtsil 2024.
  3. Pavel, M. D. (juuni 2022). "„Understanding the control characteristics of electric vertical take-off and landing (eVTOL) aircraft for urban air mobility"". Aerospace Science and Technology. 125.
  4. Xiang, S.; Xie, A.; Ye, M.; Yan, X.; Han, X.; Niu, H.; Li, Q.; Huang, H. (veebruar 2024). "„Autonomous eVTOL: A summary of researches and challenges"". Green Energy and Intelligence Transportation. 3 (1).
  5. "Flying taxis could launch in two years in UK skies". Independent. Vaadatud 21. märtsil 2024.
  6. "NASA Electric Vertical Takeoff and Landing (eVTOL) Aircraft Technology for Public Services – A White Paper NASA Transformative Vertical Flight Working Group 4 (TVF4)" (PDF). NASA. Vaadatud 21. märtsil 2024.