Mine sisu juurde

Õhutakso

Allikas: Vikipeedia
Helikopter Robinson R66 on sageli kasutusel taksona

Õhutakso ehk aerotakso on transpordivahend, millega veetakse maksu eest reisijaid või lasti õhu teel mitteliinilendudel.

Võrreldes liinilendude kommertstranspordiga on õhutakso eeliseks lühike ja lihtne registreerimisprotseduur. Reisijad peavad saabuma kohale 10–15 minutit enne takso väljumist ning saavad kohe end registreerida. Riigiti võib õhutakso istekohtade arv olla piiratud erinevalt, näiteks Euroopa Liidu riikides on õhutaksos lubatud tavaliselt kuni 19 istekohta. Enamasti on õhutaksod väiksed ühe- või kahemootorilised lennukid või väiksed või keskmise suurusega helikopterid.

Õhutaksoteenus on taksoteenuse alaliik, mis on otstarbekas juhul, kui reisijate vedu autoga või muu transpordivahendiga ei ole võimalik või on kiireloomuline. Õhutakso on üks kallimaid transpordiliike, sellega jõutakse sihtkohta märkimisväärselt lühema ajaga.

Õhutakso on tänapäeval kasutusel enamikus riikides, kus on vähegi arenenud lennundus ja maksujõuline klientuur. Reeglina toimib see pealinnades, suurtes linnades või nendevahelistel marsruutidel. Kõige rohkem kasutatakse õhutaksosid São Paulos, New Yorgis ja Tōkyōs[1], sest seal on kasutusel kõige rohkem helikoptereid ning neile rajatud maandumisplatse. Samuti on teenus arenenud Tšehhis, Austraalias ja teistes riikides. Mõnikord kasutavad ka reisiettevõtted õhutaksoteenust, et näidata turistidele lennult kohalikke vaatamisväärsusi.

Mõnes riigis on seadusega kooskõlas luba osutada lennuettevõtte teenuseid, kuid mitte õhutaksoteenust (Brasiilia[2], Ameerika Ühendriigid[3]). Üks seetõttu mitteõhutakso nime all teenust osutav ettevõte on Uber. Ameerika Ühendriikides reguleerib õhutakso- ja tšarterteenuste osutamist lennundusregulatsioon FAR 135[4], mis ei ole nii range kui FAR 121[5], mis reguleerib kõiki muid lennutranspordi liike.

Taksona kasutatavad õhusõidukid

[muuda | muuda lähteteksti]
Lennukid
Helikopterid