Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
.svg)
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (ka Euroopa inimõiguste konventsioon, lühendatult (EIÕK); inglise European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms, lühendatult ECHR) on 1950. aastal Euroopa Nõukogu egiidi all Roomas vastu võetud ja 1953. aastal jõustunud vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane välisleping. Inimõigused on inimese ja riigivõimu vahelisi suhteid käsitlev valdkond. Seega asetab konventsioon kohustusi riigile. Eraõiguslikud (indiviidide vahelised) suhted jäävad konventsiooni reguleerimisalast üldjuhul väljapoole. Kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid on ka konventsiooni osalisriigid ja uutelt liikmesriikidelt oodatakse konventsiooniga ühinemist.[1]
Selle raames välja töötatud üksikasjalik ja unikaalne kaitsesüsteem kujutab endast Euroopa piirkonna rahvusvahelist tavaõigust. Tavaõiguse sisu saab tuvastada kohtupraktika uurimise teel. Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni järelevalveorgan. Osalisriikide kokkuleppel on Kohtu ülesanne arendada ja määratleda inimõiguste kaitse ühine Euroopa standard. Konventsiooni osalisriikide arv on käesolevaks ajaks tõusnud 41-ni ning laienemisprotsess eeldatavasti jätkub.[1]
EIÕKs sisalduvad normid jagunevad kolme gruppi:
- Üldnormid
- kohustus austada inimõigusi;
- karistamine seaduse alusel;
- diskrimineerimise keelamine;
- surmanuhtluse kaotamine jne.
- Normid, mis tagavad õiguse õigustele
- õigus elule;
- piinamise keelamine;
- orjuse ja sunniviisilise töö keelamine;
- liikumisvabadus;
- õigus isikuvabadusele ja turvalisusele;
- sõnavabadus;
- õigus haridusele;
- õigus vabadele valimistele jne.
- Normid, mis tagavad õigused õiguste kaitseks
- õigus õiglasele kohtulikule arutamisele;
- teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine jne.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Arengukoostöö- ja humanitaaralase terminoloogia sõnaseletusi
- ↑ Heiki Raudla (2002) "Kodaniku raamat[alaline kõdulink]", lk. 33 siseministeeriumi lehel