Euroopa Lõunaobservatoorium

Euroopa Lõunaobservatoorium
	European Southern Observatory
Lühend	ESO
Asutatud	1962
Peakorter	Garching, Saksamaa
Liikmed	16 Euroopa riiki Austria; Belgia; Hispaania; Holland; Iirimaa; Itaalia; Poola; Portugal; Prantsusmaa; Rootsi; Saksamaa; Soome; Suurbritannia; Šveits; Taani; Tšehhi;
Peadirektor	Xavier Barcons

Euroopa Lõunaobservatoorium (ESO) on 16 Euroopa riigi vaheline astronoomiaorganisatsioon.

ESO loodi 1962. aastal ja võimaldab astronoomidel lõunataeva uurimiseks kasutada tänapäevaseid vaatlusseadmeid. Observatooriumis töötab umbes 730 inimest ja selle aastane eelarve on umbes 162 miljonit eurot. Euroopa Lõunaobservatooriumi peakorter asub Garchingis Saksamaal ja kõik observatooriumid Tšiili põhjaosas.^[1]

ESO on ehitanud ja kasutanud mitut suurimate hulka kuuluvaid ja omas ajas tehnoloogiliselt täiuslikumaid teleskoope. Nende hulgas on 3,6-meetrise diameetriga peapeegliga uue tehnoloogia teleskoop, mis oli üks esimesi aktiivoptikat kasutavaid teleskoope ja väga suur teleskoop, mis koosneb neljast 8,2-meetrise diameetriga peapeegliga teleskoobist ja neljast väiksemast abiteleskoobist, mis võivad teha koostööd või töötada eraldi. Atacama suur Millimeetri/submillimeetri Observatoorium on ESO raadioteleskoop, mis uurib Universumit millimeetri- ja submillimeetrilainealas ning on maailma suurim astronoomiarajatis.^[2]

ESO-s on ehitamisel eriti suur teleskoop (ELT), mille peegli läbimõõt on 39,3 meetrit. See peaks tööd alustama 2024. aastal maailma suurima optilise ja infrapunateleskoobina.^[3] Plaanide kohaselt saab ELT-ga põhjalikult uurida teiste tähtede ümber tiirlevaid planeete, ülimassiivseid musti auke, tumeainet ja tumeenergiat.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Idee ehitada Euroopa astronoomidele ühine suur observatoorium, pakkusid kevadel 1953 välja Walter Baade ja Jan Oort. 26. jaanuaril 1954 allkirjastasid kuue Euroopa riigi astronoomid deklaratsiooni, millega avaldasid soovi, et Euroopa ühine observatoorium ehitataks lõunapoolkerale.^[4] Sel ajal asusid kõik üle kahemeetrise avaga teleskoobid põhjapoolkeral, kuid mitmed olulised astronoomilised objektid, näiteks Magalhãesi Pilved ja Linnutee keskosa on vaadeldavad ainult lõunapoolkeral.

5. oktoobril 1962 allkirjastasid Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Holland ja Rootsi ESO konventsiooni. Esialgu plaaniti teleskoobid rajada Lõuna-Aafrikasse, kuid aastatel 1955-1962 toimunud ekspeditsioonide järel otsustati, et Andid on Lõuna-Aafrikast parem. 15. novembril 1963 otsustati, et ESO observatoorium rajatakse Tšiili põhjaossa. Esimene ESO teleskoop alustas tööd 1966. aastal.^[4]

Vaatluspaigad[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik ESO teleskoobid asuvad Tšiili põhjaosas Atacama kõrbes ning paiknevad kolmes observatooriumis:

Igal aastal esitatakse ESO-le umbes 2000 teleskoobi kasutamise taotlust, mida on neli kuni kuus korda enam kui saadaolevat vaatlusaega. 2019. aastal avaldati üle 1000 teadusartikli, mis kasutasid ESO kogutud andmeid.^[5]

ESO teleskoobid toodavad suures koguses andmeid, mida arhiveeritakse ESO peakorteris asuvas arhiivis. Arhiiv sisaldab umbes 1,5 miljonit pilti ja andmete kogumaht on umbes 65 terabaiti.

ESO teleskoobid
Nimi	Lühend	Suurus	Tüüp	Asukoht	Valmimise aasta
ESO 3,6 m teleskoop	ESO 3,6m	3.57 m	optiline ja infrapuna	La Silla	1977
MPG/ESO teleskoop	MPG	2.20 m	optiline ja infrapuna	La Silla	1984
Uue Tehnoloogia Teleskoop	NTT	3,58 m	optiline ja infrapuna	La Silla	1989
Väga Suur Teleskoop	VLT	4 × 8,2 m 4 × 1.8 m	optiline ja infrapuna	Paranal	1998
Atacama Teerajaja Eksperiment	APEX	12 m	millimeetri-/submillimeetrilaineala	Chajnantor	2005
Visible and Infrared Survey Telescope for Astronomy	VISTA	4,1 m	lähiinfrapuna	Paranal	2009
VLT Survey Telescope	VST	2,6 m	optiline	Paranal	2011
Atacama Large Millimeter/submillimeter Array	ALMA	50 × 12 m 12 × 7 m 4 × 12 m	millimeetri-/submillimeetrilaineala astronoomiline interferomeeter	Chajnantor	2011
Väga Suur Teleskoop	ELT	39,3 m	optiline ja infrapuna	Cerro Armazones	2024

La Silla[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis La Silla observatoorium

La Silla observatoorium asub Atacama kõrbe lõunaosas, umbes 600 km kaugusel Santiago de Chile-st. See oli esimene ESO kasutatud observatoorium. Observatoorium asub 2400 m kõrgusel merepinnast ja sel on üks pimedamaid öötaevaid maailmas. ESO teleskoopidest asub observatooriumis ESO 3,6 m teleskoop, Uue Tehnoloogia Teleskoop ja MPG/ESO. Lisaks ESO teleskoopidele, asub observatooriumis ka muid teleskoope, näiteks Taani ja Šveitsi riiklikud teleskoobid ja Belgia TRAPPIST.

Observatooriumi kogutud andmeid kasutatakse aastas umbes 300 teadusartiklis. La Silla observatooriumis on avastatud esimene teadaolev Maa tüüpi planeet, mis asub väljaspool Päikesesüsteemi ja tiirleb oma tähe elukõlblikus tsoonis ning observatoorium andis olulise panuse supernoova SN 1987A uurimisse.^[6]^[7]

Paranal[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Paranali observatoorium

Paranali observatoorium asub Cerro Paranali mäel, umbes 120 km kaugusel Antofagastast. Observatooriumis on seitse suurt teleskoopi, mis töötavad nähtava valguse ja infrapuna lainepikkustel. Paranalis paiknevad Väga Suur Teleskoop, VLT Survey Telescope ja VISTA.

Märtsis 2008 filmiti Paranalis filmi 007: Veidi lohutust mõned stseenid.

Llano de Chajnantor[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Llano de Chajnantori observatoorium

Llano de Chajnantor on platoo, mis asub 5200 m kõrgusel merepinnast, umbes 50 km kaugusel San Pedro de Atacamast. See on kuiv ja inimestele elujs kõlbmatu koht, kuid sobiv paik submillimeetri astronoomiaks. ESO teleskoopidest paikneb seal Atacama Large Millimeter Array ja Atacama Teerajaja Eksperiment.

Uurimistöö ja avastused[muuda | muuda lähteteksti]

Universumi vanus[muuda | muuda lähteteksti]

Astronoomid on Väga Suurt Teleskoopi kasutanud Universumi vanuse sõltumatuks hindamiseks ja avastanud uut informatsiooni Linnutee algusperioodi kohta. Vanuse hindamiseks uurisid astronoomid tähte, mis oli tekkinud Linnutee algusperioodil ning mõõtsid esmakordselt selle uraan-238 sisaldust. Tähe vanuseks saadi 12,5 miljardit aastat. Kuna täht ei saa olla vanem kui Universum ise, siis peab Universum olema tähest vanem. See kinnitab teooriat, et Universum on 13,8 miljardit aastat vana ning täht ja Universum moodustusid varsti pärast Suurt Pauku.^[8]

Linnutee must auk[muuda | muuda lähteteksti]

Astronoomidel oli pikka aega hüpotees, et Linnutee keskosas asub must auk, kuid tõendid puudusid. Hüpotees õnnestus tõestada pärast 16 aastat kestnud vaatlusi La Silla ja Paranali observatooriumide teleskoopidega. Vaatluste ajal jälgiti keskosa ümber tiirlevaid tähti, mille orbiitide uurimisel selgus, et nende orbiite mõjutab ülimassiivne must auk, mis on neli miljonit korda massiivsem kui Päike.^[9] Väga Suure Teleskoobiga tehtud vaatlustel avastati ka regulaarselt korduvad infrapunasähvatused. Sähvatuste täpne põhjus pole teada, kuid astronoomid arvavad, et seda võib põhjustada musta augu kiire pöörlemine.

Gammasähvatused[muuda | muuda lähteteksti]

Gammasähvatused on gammakiirguse sähvatus, mis kestab sekundi murdosast mõnesaja sekundini. Gammasähvatuste allikad ei asu Linnuteel, vaid miljardite valgusaastate kaugusel ja vabastavad rohkem energiat kui Päike terve oma eluea jooksul.^[10]

2009. aastal jälgisid astronoomid VLT abil seni kaugeima teadaoleva gammasähvatust, mis leidis aset 13 miljardit aastat tagasi kui Universum oli vähem kui 600 miljonit aastat vana. See purse vabastas 300 korda rohkem energiat kui Päike vabastab terve ome eluea jooksul.^[11]