Erik Dahlberg

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Erik Dahlbergh)
Erik Dahlberg
Dahlbergide krahvivapp
Erik Dahlbergi hauakabel Turinge kirikus, Nykvarni vallas

Erik Dahlberg (ka Erik Jönsson Dahlbergh, enne aadeldamist (1660) Erik Jönsson; 10. oktoober 162516. jaanuar 1703) oli Rootsi sõjaväelane ja riigitegelane. Skenäsi krahv, Ströppstadi vabahärra, Virtsu (Werder), Siggestadi ja Malma isand.[1] [2]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis talupoja Jöns Erikssoni ja Dorothea Matsdotteri perekonnas, kuid sai tänu oma sõjalistele teenetele oobersleitnandina 23. novembril 1660 teenistusaadlikuks.

1658 sõjas Taani vastu juhtis ta Kopenhaageni ründamist ja sai üle Euroopa tuntuks. Hiljem sai temast fortifikatsioonide direktor, ta oli Rootsi sõjaväe kindralkortermeister (1657–1675) ning tema jooniste järgi parandati ja täiustati mitmeid Rootsi impeeriumi kindluseid ja bastione, sealhulgas ka Tallinnas Narvas, Tartus ja Riias.

Dahlberg, kes oli 1674. aastast Sõjakolleegiumi fortifikatsiooniameti juhataja, pidas Rootsi põhivastaseks Venemaad, erinevalt Karl XI-st, kes arvas, et selleks on jätkuvalt Taani. Et riigis kehtis absolutism, jäi kuninga sõna peale ja suuremad summad suunati just Taani vastas seisvate kindluste parandamisele. Vahetult enne Põhjasõda proovis Dahlberg Karl XII käest saada raha suurejooneliste kindlustustööde tegemiseks idapiiril, kuid asi jäi venima ja sõda tuli peale.

24. detsembril 1687 sai ta Ströppstadi vabahärraks ja 11. märtsil 1693 Skenäsi krahvitiitli, 12. juulil ülendati 1693 feldmarssaliks.[3]

1693–1696 oli Dahlberg Bremeni- ja Verdeni kindralkuberner ning 1693. aastast ka kuninga nõunik ja feldmarssal.

16961702 oli Dahlberg Liivimaa ja Riia kindralkuberner, samas ka Akadeemia kantsler Tartus ja hiljem Pärnus. Tema juhtimisel kaitsti 1700 edukalt Riiat. Hiljem läks Dahlberg välimarssali aukraadis erru ja suri Stockholmis.

Dahlberg on tuntud ka mälestusteoste autori ja ajalooteoste kaasautorina. Samuti koostas ta graveeringute kogu, mis sai tuntuks "Suecia antiqua et hodierna" ('Muistne ja kaasaegne Rootsi') nime all.

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

16. augustil 1666 abiellus ta Maria Eleonora Drakenhielmiga (1650–1680), kes oli kammernõuniku, hilisema kommertskolleegiumi komissari ja Virtsu mõisa omaniku Wilhelm Böös Drakenhielmi (1624–1676) tütar esimesest abielust Elsa von Brandtiga (surnud 1658). Abielust sündis 3 poega ja 4 tütart:

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Svecia Antiqua et Hodierna – Sverige i forntid och nutid – Nationalupplaga med kort beskrivande text av D:r Aron Rydfors. Stockholm: Froleen & Comp. Boktryckeri. 1910, 1924. Lk 303. {{cite book}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |year= (juhend)
  • Erik Dahlbergs dagbok (1625–1699) / för första fullständigt efter de i Upsala och Stockholm bevarade originalmanuskripten utgiven med inledning af Herman Lundström. Uppsala och Stockholm: Almqvist & Wiksell. 1912. Lk 286. (toimetaja Herman Lundström)
  • Erik Dahlbergh. Hans levnad och verksamhet av Ernst Ericsson och Erik Vennberg. Till 300-arsminnet 1625–1925. Uppsala och Stockholm: Almqvist & Wiksells forlag. 1925. Lk 277.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. J. F. v. Recke, K. E. Napiersky: Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland, Bd. 1, 1827, lk. 402–403
  2. August Wilhelm Hupel: Historisch-chronologisch-biographische Nachrichten von den liefländischen Generalgouverneuren, Gouverneuren und Statthaltern des Schlosses zu Riga zur königl. schwedischen Regierungszeit. / "Nordische Miscellaneen" St. 18–19, Riga: Hartknoch 1789, lk. 492–494
  3. Anders Anton von Stiernman: Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel... 1754, lk.30–31
  4. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Estland, Görlitz 1930, lk. 3

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Vabahärra Henrik Horn af Marienborg
Bremen-Verdeni kindralkuberner
16931696
Järgnev
Krahv Jürgen Mellin
Eelnev
Krahv Jacob Johann Hastfer
Liivimaa kindralkuberner
16961702
Järgnev
Vabahärra Carl Gustaf Frölich