Elektrijuhtivus

Elektrijuhtivus on aine võime juhtida elektrivoolu, mis on tingitud laengukandjate (elektroni või ioonid) olemasolust aines. Elektrivälja mõjul hakkavad need aineosakesed liikuma. Aineosakeste liikumist ja seega ka ainet iseloomustab erijuhtivus (${\sigma }$), mis vastavalt Ohmi seadusele on seotud elektrivälja tugevuse (E) ja voolutihedusega (${j}$).

${j}=\sigma \cdot {E}$

Erijuhtivus on eritakistuse pöördsuurus.

Ainete elektrijuhtivust liigitatakse sõltuvalt erijuhtivuse järgi vastavalt laengukandjate liigile:

• ektronjuhtivuseks – metallid pooljuhid;
• joonjuhtivuseks – elektrolüüdid;
• elektron-joonjuhtivuseks – plasma.

Kõik ained jaotatakse erijuhtivuse järgi:

• elektrijuhtideks – ${\sigma >10}$ ⁶ (S/m);
• pooljuhtideks – 10^-8 < ${\sigma <10}$ ⁶ (S/m);
• dielektrikuteks – ${\sigma <10}$ ^-8 (S/m).

Tähised

• ${j}$ on voolutihedus voolujuhi mingis punktis, mõõdetuna amprites (A).
• ${\sigma }$ on voolujuhi erijuhtivus, mõõdetuna siimensites meetri kohta (S/m)
• E on summaarne elektrivälja tugevuse