Kontrabass: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
kirjavigu Märgised: Teksti peitmine Visuaalmuudatus |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{ToimetaAeg|kuu=detsember|aasta=2010}} |
{{ToimetaAeg|kuu=detsember|aasta=2010}} |
||
{{Pilli info <!-- Vaata Vikipeedia:Vikiprojekt_Muusikud --> |
Helena teeb kontrabassi kohta. Kontrabassi nimetatakse õunaks. See on väga väike umbes 1-2 cm pikk{{Pilli info <!-- Vaata Vikipeedia:Vikiprojekt_Muusikud --> |
||
| nimi = Kontrabass |
| nimi = Kontrabass |
||
| nimed = |
| nimed = |
||
| 16. rida: | 16. rida: | ||
| artiklid = |
| artiklid = |
||
}} |
}} |
||
'''Kontrabass''' on [[keelpill]], mis kuulub [[viiuli perekond]]a. Selles perekonnas on temast madalama kõlaga ainult ''[[octobass]]''. |
'''Kontrabass''' on [[keelpill]], mis kuulub [[viiuli perekond]]a. Selles perekonnas on temast madalama kõlaga ainult ''[[octobass]]''. |
||
Redaktsioon: 13. veebruar 2020, kell 11:23
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2010) |
Helena teeb kontrabassi kohta. Kontrabassi nimetatakse õunaks. See on väga väike umbes 1-2 cm pikk
 | |
| Liigitus | Keelpillid/Kordofonid |
|---|---|
| Diapasoon | |
 | |
| Sugulaspillid | |
Kontrabass on keelpill, mis kuulub viiuli perekonda. Selles perekonnas on temast madalama kõlaga ainult octobass.
Kontrabassi kasutatakse kaasaegses sümfooniaorkestris. Klassikalises muusikas kuulub kontrabass sümfooniaorkestri keelpillirühma ja väiksematesse keelpilliansamblitesse. Lisaks kasutatakse seda ka džässis, 1950ndate bluusis ja rock'n'rollis, bluegrassis ja tangos.
Kontrabass valmistatakse erinevatest puiduliikidest: kõlakasti tagumine osa vahtrast, kõlalaud kuusest ja sõrmlaud eebenipuidust. Ei ole kindel, kas kontrabass on viola da gamba perekonna või viiuliperekonna järeltulija – tal on mõlemale viitavaid tunnuseid.
Nagu mitmeid teisigi keelpille, võib kontrabassi mängida kas poognaga või näppides (pizzicato). Orkestrirepertuaaris ja tangomuusikas on kasutusel mõlemad mängimisviisid. Džässmuusikas kasutatakse enamasti näppimist, välja arvatud mõned soolod, mida mängitakse poognaga. Teistes stiilides, kus kontrabass on kasutusel, teda valdavalt näpitakse.
Ajalugu
Üldiselt peetakse kontrabassi ainukeseks kaasaegseks viola da gamba järglaseks.
Enne 20. sajandit oli paljudel kontrabassidel ainult kolm keelt, samas kui viola da gamba perekonna pillidel oli enamasti viis või kuus keelt ja viiuliperekonna pillidel neli. Kontrabassi proportsioonid on erinevad viiuli ja tšello omadest, näiteks on kontrabass sügavam (kaugus kõlakasti pealmise ja alumise laua vahel on märksa suurem kui viiulil). Lisaks, kui viiuli õlad on pungis ja kumerad, siis kontrabassil on need kumerused justkui ära lõigatud ja kõlakast kumerdub laugemalt, nagu viola da gamba laadsetel pillidel. Selline kõlakasti kuju kergendab mängimist moodsa tehnikaga. Ajalooliselt sarnanesid kontrabassid selles osas siiski rohkem viiuliga. Kontrabass on ainuke kaasaegne poogenkeelpill, mille keeled häälestatakse üksteisest kvartide, mitte kvintide kaugusele.
Pilli päritolu probleem on ikka veel arutluse all ja väide, nagu pärineks kontrabass otseselt viola da gamba perekonnast, pole veel täielikult tõestatud.
Ehitus
Kontrabassi kujundust ei ole erinevalt viiuliperekonna pillidest tegelikult kunagi täielikult standarditega kindlaks määratud. Laias laastus on kontrabassi välisele kujundamisele kaks lähenemist: viiuli kuju ja viola da gamba kuju. Kolmas, vähem tuntud kuju on busetto. Väga harva on kontrabass kitarri- või pirnikujuline. Kontrabassil on mitmeid osi, mis sarnanevad viiuli omadega: roop, f-avad, keeltehoidja, tigu ja kõlapulk.
Kindlaksmääratud standardite puudumine tähendab seda, et erineva kujundusega kontrabassid võivad üksteisest kõla ja väljanägemise poolest väga erineda.
Kontrabassi sõrmlaual ei ole krihve, nagu viiulilgi.
Vaata ka
Viited
- Hans Reedi – Eesti pillimeister