Itk

Eesti ansambli kohta vaata artiklit Itk (ansambel).

---

Vepsa naine itkemas oma mehe haual. Foto: Madis Arukask, 2005

Itk on rituaalne praktika ja tehnika, mida kasutatakse traditsioonilises kultuuris kriisiolukordade markeerimiseks ja nendest ülesaamiseks. Itkud jagatakse tavandi- ja olusikuitkudeks. Tavandiitkud on seotud elus toimuvate pöördeliste sündmustega. Sellised olukorrad on harilikult seotud surma, abiellumise, võõrsile lahkumise või taaskohtumistega. Olustikuitkudes räägitakse personaalsetest kriisidest või lähedaste igapäevastest olukordadest, kus on oluline emotsioonide kanaliseerimine ning enese määratlemine muutunud olukorras. Kõikidest itkuliikidest kõige vanemad on surnuitkud.

Rahvaluuleteaduslikust aspektist on itk omaette folkloorižanr ja praktika, esituslikult on tegemist iseseiseva vokaaltehnika või kõneaktiga. Itkule on omane vähem või rohkem iseloomulik meloodika, mis tavajuhtudel pole ei kõnelemine ega laulmine, vaid jääb pigem nende vahele. Oluline ja itkule karakteerne on itku tekst, mis põhineb traditsioonilistele, sageli vägagi välja arendatud poeetilistele vormelitele, mis raamivad ja kujundavad iga esituse konkreetsest situatsioonist tulenevat individuaalsust ja improvisatoorsust. Itku meetrika ja värsistruktuur on reeglina suhteliselt labiilsed.

Itku funktsioon on vaatamata valdavalt individuaalsele esitusele pigem kollektiivne. Pulmades (ja siirderiitustes üldse) aitab itk asjaosalistel mõtestada toimuvaid ühiskondlikke- ja rollimuutusi, asetada end uude olukorda ja luua turvaline alus edasiseks eluks. Enam individuaalsed on nn juhuitkud, mis võivad olla esitatud üksi olles vastava meeleolu ajel.

Itkemist pole üldjuhul spetsiaalselt õpitud, suulises kultuuris on see oskus omandatud passiivselt ning ta on aktualiseerunud vastava situatsiooni tekkides inimese elus. Läänemeresoome rahvakultuuris on itkejad olnud valdavalt naised. Häid itkejaid on hinnatud ning nad on täitnud kogukonnas tähtsat rolli. Eesti rahvakultuuris on itk eksisteerinud muinasajal ja küllap ka hilisematel sajanditel, kuid tõenäoliselt koos reformatsiooni tulekuga on ta ideoloogilistel põhjustel avalikust kasutusest sajandite jooksul välja tõrjutud. Küll on itkemine viimaste aegadeni säilinud setudel, samuti Venemaa läänemeresoome rahvastel. Iseäranis monumentaalsed ja poeetiliselt välja arendatud on karjala ja vepsa itkud.

Surnuitk

 Pikemalt artiklis Seto surnuitk

Surnuitk on hõige üle piiri, kontakti otsimine teispoolse maailmaga. Surnuitkud põhinevad rahva uskumustel ning on seotud esivanemate kultusega. Itku mõistmine tugineb peamiselt itkuteksti poeetiliste kujundite analüüsil, mida on püütud seletada psühholoogilises, kultuurilises ning sotsiaalses kontekstis. Surnuitkud on kommunikatsioonivahendid elavate ja surnute kogukonna vahel, nende esitamistel (taas)markeeritakse ja turvatakse eri maailmade piiri, hoitakse diplomaatilist suhtlust ja vahetatakse informatsiooni surnutega, et tagada sealpoolsuse heasoovlikkust ja vältida ootamatusi lahkunud kogukonna esindajate poolt (näitkeks kodukäimine). Matusesituatsioonis esitatavatel itkudel on sageli surnu hinge teispoolsusse juhatav ülesanne, kuid esineb ka erandeid, kus itkeja avaldab vastupanu muutustele ning nõuab surnu ülestõusmist hauast.

Kirjandus

• Arukask, Madis 2011. Suheldes üle piiri: ekshumatsioon ja surnuitkude žanriline mälu. – Mäetagused. Elektrooniline ajakiri, 47, 39–64.
• Salve, Kristi 2000. Oh mu hiusta ilusta. – Sator 1. Artikleid usundi- ja kombeloost (toimetanud Mare Kalda ja Mare Kõiva). Eesti Kirjandusmuuseum, 85–101.
• Sarv, Vaike 2000. Setu itkukultuur. Ars musicae populaaris, 14. Tartu, Tampere: Eesti Kirjandusmuuseum.
• Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl (toimetanud Mare Kõiva, Kristi Salve ja Ülo Tedre). Eesti Kirjandusmuuseum, 2000. ISBN 9985926870