Tuletaelik: erinevus redaktsioonide vahel
taime -> viljakeha |
|||
| 4. rida: | 4. rida: | ||
Ta kasvab [[lehtpuu]]del ja lõhub surnud (teistel andmetel ka elusaid) puid aeglaselt oma [[ensüüm]]idega. [[Eos]]est kasvanud [[seeneniidistik]] tungib puu sisse koorevigastuste kaudu. Seeneniidistik tekitab [[valgemädanik]]ku. Eosed valmivad aasta ringi. |
Ta kasvab [[lehtpuu]]del ja lõhub surnud (teistel andmetel ka elusaid) puid aeglaselt oma [[ensüüm]]idega. [[Eos]]est kasvanud [[seeneniidistik]] tungib puu sisse koorevigastuste kaudu. Seeneniidistik tekitab [[valgemädanik]]ku. Eosed valmivad aasta ringi. |
||
Seen on 5–20 cm, eriti soodsates oludes 40 cm laiune ja mitmeaastane. Noore |
Seen on 5–20 cm, eriti soodsates oludes 40 cm laiune ja mitmeaastane. Noore viljakeha pealispind on [[pruun]]. |
||
Seen ei ole söödav. Maitse on kibe, sest seen sisaldab [[kaaliumhüdroksiid]]i. |
Seen ei ole söödav. Maitse on kibe, sest seen sisaldab [[kaaliumhüdroksiid]]i. |
||
Redaktsioon: 9. detsember 2016, kell 20:10
Tuletaelik ehk ebatuletael (Phellinus igniarius) on seeneliik taelikuliste sugukonnast.
Ta kasvab lehtpuudel ja lõhub surnud (teistel andmetel ka elusaid) puid aeglaselt oma ensüümidega. Eosest kasvanud seeneniidistik tungib puu sisse koorevigastuste kaudu. Seeneniidistik tekitab valgemädanikku. Eosed valmivad aasta ringi.
Seen on 5–20 cm, eriti soodsates oludes 40 cm laiune ja mitmeaastane. Noore viljakeha pealispind on pruun.
Seen ei ole söödav. Maitse on kibe, sest seen sisaldab kaaliumhüdroksiidi.
Ebatuletael pärineb Indiast ja Sri Lankalt. Tänapäeval on ta levinud kõikjal Holarktises Põhja-Aafrikast kuni Nordkapini. Euroopas puudub ta üksnes Albaanias ja Kreekas ning mõnel saarel, näiteks Iirimaal ja Islandil. Aasiaski on ta kõikjal levinud, USA-s ja Kanadas samuti.
Kollakõht-mahlarähn otsib ebatuletaelaga nakatunud puid. Nakatumise kohas on puit lagunema hakanud ja pehmem kui mujal. Rähn nokib taela ja nakatatud puidu välja ning teeb tekkinud õõnsusse oma pesa.