Gustav Vahar

Gustav Vahar, ka Gustav Vaher (11. oktoober 1879 Lihula vald – 21. detsember 1966) oli eesti maadleja, elukutseliste maailmameister. Tema võistluskaal oli 85–87 kg.

1894 kolisid tema vanemad Tallinna lähedale Haabersti mõisa. Vaharist sai Tallinna Lõbu-Jõulaste Klubi liige, 1898 astus Tallinna Vabatahtlikku Atleetide Klubisse, pärast kuulus Friedrich Kelleri raskejõustikuklubisse, mis asus Kaasani kiriku lähedal Imanta tänaval.

Vahari esimene avalik esinemine toimus 1899 suvel Tallinnas Rannavärava mäel, kus ta kohtus Aleksander Abergiga.

1900 tuli ta Eesti meistrivõistlustel Abergi järel teiseks.

Aprillis 1903 pälvis ta Helsingis eriauhinna. Kohe pärast seda hakkas ta Georg Lurichi palvel elukutseliseks. Lurichi truppi kuulus ta üle 11 aasta.

Pariisis 1906 võitis Vahar enam kui 40 sportlase osavõtul hõbedase autasu ja tehniliselt parima maadleja eriauhinna.

1907 tuli ta Lissabonis elukutseliste maailmameistriks.

1914 loobus Vahar spordist. Ta asus tööle Novorossiiski Volga-Kaama kommertspanka. Töö kõrvalt treenis ta noori maadlejaid ja tõstjaid.

Pärast Esimest Maailmasõda naasis ta Eestisse. Ta töötas massöörina “Kalevis”, treenerina ja kohtunikuna, kuulus raskejõustikusektsiooni juhatusse. Vahar oli üks viiest mehest, kes 1946 esimesena vabariikliku kategooria maadluskohtunikuks said (veel Erich Byström, Aleksander Ojala, Edgar Puusepp ja Boris Sülluste).

Veel 1960-ndatel käis Vahar sageli maadlusvõistlusi vaatamas. Teadustajad märkisid seda alati ära, sest Vahar oli Lurichi kaaslasena elav eesti maadlusajalugu.

Alates 1967 korraldas “Dvigatel” Gustav Vahari mälestusvõistlusi maadluses.