Peeter Ulas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 25. juuli 2016, kell 22:00

Peeter Ulas (7. aprill 1934 Tallinn – 15. detsember 2008) oli eesti graafik.

Ulas lõpetas Tallinna 10. Keskkooli 1952. aastal. Ta alustas oma kunstiõpinguid keraamikuna, kuid vahetas peagi ala ning lõpetas 1959. aastal ERKI graafikuna. Seejärel tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.

Aastal 1963 asus ta õppejõuna tööle Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus töötas üle 30 aasta: 1973. aastast dotsendi, 1992-1998 professori ning 1994-1998 TPÜ kunstiosakonna juhatajana.

Koos Herald Eelmaga viis Ulas eesti graafikas läbi uuendamise: joonistuse ja litotehnika valitsemine asendus eri graafilistes tehnikates (linoollõige, söövitus jne) otsingutega.^[1] Ulas ja Eelma olid oma teostega 1960. aastate teise poole ANK rühma estetismi eelkäijad^[1]. Legendaarseks said tema kõrgtrükigraafikas valminud teosed "Õhtu sadamas" (1962), "Suur kammeljas" (1963), "Magav laps" (1965) ja mitmed teisedki, milleta ei koostatud ühtegi toonast kaasaegse graafika näitust, mis esindasid Eestit väljaspool.^[2] Vähem kui kümne aastaga oli ta sisuliselt jõudnud tippu. 1968. aastal pälvis Peeter Ulas peapreemia I Tallinna graafikatriennaalil teosega "Ohver".

1970. aastatel võttis Ulase loomingus võimust sürrealistlik vaimsus. Kõige enam inspireerisid teda sellel perioodil linn üldisemas tähenduses, selle rütmid ja arhitektoonika ning Itaalia reisi muljed.^[2] Kunstnik avastas enda jaoks pehmelaki tehnika ning kombineeris seda embossinguga (värvita reljeeftrükk), klišeetrükiga jne.^[1] 1970. aastatel võitis tema looming juba üleüldise tunnustuse.

1980. aastatel järgnes suures formaadis tööde sari "Pidulik graafika"^[1], mis tõi Ulasele Kristjan Raua nimelise kunstipreemia. 1990. aastate lõpust muutus Ulase looming lakoonilisemaks ja samas värvikamaks. Oluliseks muutusid kompositsioon, rütm ja värv. Just selle perioodi sarjadega pälvis kunstnik 2004. aastal Eesti graafikale suunatud Eduard Wiiralti preemia.^[2] Ulase looming oli veenvalt isikupärane, salapärane ning filosoofiline.

Ta oli üks silmapaistvamaid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingu illustreerijaid ja pälvinud kirjandusklassiku kirjapandud muinasjutu "Paristaja-poeg" kujundamise eest Jaan Jenseni nimeline preemia (1987).

Tunnustused

Kristjan Raua nimeline kunstipreemia 1983
Wiiralti auhind 2004

Isiklikku

Peeter Ulase abikaasa oli Concordia Klar. Nende tütar on Maria-Kristiina Ulas. Tema õde Aime Ulas (1937–2012) oli moekunstnik.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Anne Lõugas, Peeter Ulas ja kujundite kasvamine, Lege Artis nr 10, 2004
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Ülle Kruus, Kujundite kasvamise lugu, Sirp, 26.11.2004

Välislingid

Ülle Kruus. Kujundite kasvamise lugu Sirp, 26. november 2004
Suri graafik Peeter Ulas ERR, 16. detsember 2008
Ants Juske. Lahkus teedrajav graafik Peeter Ulas, EPL, 17. detsember 2008
Mari Rebane. Avati Peeter Ulase mälestusnäitus ERR, 8. jaanuar
Ants Juske. Ulase isikunäitus: vana mees tahab koju mere äärde EPL, 22. jaanuar 2009
Andri Ksenofontov. Peeter Ulas ja olemine Sirp, 29. jaanuar 2009

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Anne Lõugas, Peeter Ulas ja kujundite kasvamine, Lege Artis nr 10, 2004

[:1-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Ülle Kruus, Kujundite kasvamise lugu, Sirp, 26.11.2004

[1]

[2]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 '''Peeter Ulas''' ([[7. aprill]] [[1934]] [[Tallinn]] – [[15. detsember]] [[2008]]) oli eesti [[graafika|graafik]].
-Peeter Ulas lõpetas [[Tallinna 10. Keskkool]]i [[1952]]. aastal. Ta alustas oma kunstiõpinguid [[keraamika|keraamikuna]], kuid vahetas peagi ala ning lõpetas [[1959]]. aastal [[ERKI]] graafikuna. Seejärel tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.
+Ulas lõpetas [[Tallinna 10. Keskkool]]i [[1952]]. aastal. Ta alustas oma kunstiõpinguid [[keraamika|keraamikuna]], kuid vahetas peagi ala ning lõpetas [[1959]]. aastal [[ERKI]] graafikuna. Seejärel tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.
 Aastal [[1963]] asus ta õppejõuna tööle [[Tallinna Ülikool|Tallinna Pedagoogilisse Instituuti]], kus töötas üle 30 aasta: 1973. aastast dotsendi, 1992-1998 professori ning 1994-1998 TPÜ kunstiosakonna juhatajana.
-Koos [[Herald Eelma|Herald Eelmaga]] viisi Peeter Ulas eesti graafikas läbi uuendamise: joonistuse ja [[Litograafia|litotehnika]] valitsemine asendus eri graafilistes tehnikates ([[linoollõige]], söövitus jne) otsingutega.<ref name=":0">Anne Lõugas, Peeter Ulas ja kujundite kasvamine, Lege Artis nr 10, 2004</ref> Ulas ja Eelma olid oma teostega 1960. aastate teise poole [[ANK '64|ANK]] rühma [[Estetism|estetismi]] eelkäijad<ref name=":0" />. Legendaarseks said tema kõrgtrükigraafikas valminud teosed "Õhtu sadamas" (1962), "Suur kammeljas" (1963), "Magav laps" (1965)  ja mitmed teisedki, milleta ei koostatud ühtegi toonast kaasaegse graafika näitust, mis esindasid Eestit väljaspool vabariigi piire.<ref name=":1">Ülle Kruus, Kujundite kasvamise lugu, Sirp, 26.11.2004</ref> Vähem kui kümne aastaga oli ta sisuliselt jõudnud tippu. 1968. aastal pälvis Peeter Ulas peapreemia I Tallinna [[Graafikatriennaal|graafikatriennaalil]] teosega "Ohver".
+Koos [[Herald Eelma|Herald Eelmaga]] viis Ulas eesti graafikas läbi uuendamise: joonistuse ja [[Litograafia|litotehnika]] valitsemine asendus eri graafilistes tehnikates ([[linoollõige]], söövitus jne) otsingutega.<ref name=":0">Anne Lõugas, Peeter Ulas ja kujundite kasvamine, Lege Artis nr 10, 2004</ref> Ulas ja Eelma olid oma teostega 1960. aastate teise poole [[ANK '64|ANK]] rühma [[Estetism|estetismi]] eelkäijad<ref name=":0" />. Legendaarseks said tema kõrgtrükigraafikas valminud teosed "Õhtu sadamas" (1962), "Suur kammeljas" (1963), "Magav laps" (1965)  ja mitmed teisedki, milleta ei koostatud ühtegi toonast kaasaegse graafika näitust, mis esindasid Eestit väljaspool.<ref name=":1">Ülle Kruus, Kujundite kasvamise lugu, Sirp, 26.11.2004</ref> Vähem kui kümne aastaga oli ta sisuliselt jõudnud tippu. 1968. aastal pälvis Peeter Ulas peapreemia I Tallinna [[Graafikatriennaal|graafikatriennaalil]] teosega "Ohver".
-ndatel võttis Ulase loomingus võimust [[Sürrealism|sürrealistlik]] vaimsus. Kõige enam inspireerisid teda sellel perioodil linn üldisemas tähenduses, selle rütmid ja arhitektoonika ning Itaalia reisi muljed<ref name=":1" />. Kunstnik avastas enda jaoks [[Pehmelakk|pehmelaki]] tehnika ning kombineeris seda [[Embossing|embossinguga]] (värvita reljeeftrükk), [[klišeetrükk|klišeetrükiga]] jne<ref name=":0" />. 1970. aastatel võitis tema looming juba üleüldise tunnustuse.
+. aastatel võttis Ulase loomingus võimust [[Sürrealism|sürrealistlik]] vaimsus. Kõige enam inspireerisid teda sellel perioodil linn üldisemas tähenduses, selle rütmid ja arhitektoonika ning Itaalia reisi muljed.<ref name=":1" /> Kunstnik avastas enda jaoks [[Pehmelakk|pehmelaki]] tehnika ning kombineeris seda [[Embossing|embossinguga]] (värvita reljeeftrükk), [[klišeetrükk|klišeetrükiga]] jne.<ref name=":0" /> 1970. aastatel võitis tema looming juba üleüldise tunnustuse.
-. aastatel järgnes suures formaadis tööde sari "Pidulik graafika"<ref name=":0" />, mis tõi Peeter Ulasele [[Kristjan Raua nimeline kunstipreemia|Kristjan Raua nimelise kunstipreemia]]. 1990ndate lõpust muutus Peeter Ulase looming lakoonilisemaks ja samas värvikamaks. Oluliseks muutusid kompositsioon, rütm ja värv. Just selle perioodi sarjadega pälvis kunstnik 2004. aastal Eesti graafikale suunatud Eduard Wiiralti preemia<ref name=":1" />. Ulase looming oli veenvalt isikupärane, salapärane ning filosoofiline.
+. aastatel järgnes suures formaadis tööde sari "Pidulik graafika"<ref name=":0" />, mis tõi Ulasele [[Kristjan Raua nimeline kunstipreemia|Kristjan Raua nimelise kunstipreemia]]. 1990. aastate lõpust muutus Ulase looming lakoonilisemaks ja samas värvikamaks. Oluliseks muutusid kompositsioon, rütm ja värv. Just selle perioodi sarjadega pälvis kunstnik 2004. aastal Eesti graafikale suunatud Eduard Wiiralti preemia.<ref name=":1" /> Ulase looming oli veenvalt isikupärane, salapärane ning filosoofiline.
 Ta oli üks silmapaistvamaid [[Friedrich Reinhold Kreutzwald|Friedrich Reinhold Kreutzwaldi]] loomingu illustreerijaid ja pälvinud kirjandusklassiku kirjapandud muinasjutu "Paristaja-poeg" kujundamise eest [[Jaan Jenseni preemia|Jaan Jenseni nimeline preemia]] (1987).