Georgi Lvov: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→‎Emigratsioon: Ühtlustamiseks varemkasutatud termin
14. rida: 14. rida:


==Emigratsioon==
==Emigratsioon==
Pärast [[enamlased|enamlaste]] 1917. aasta [[oktoobrirevolutsioon|riigipööret]] muutus Lvov soovimatuks isikuks ja oli mõnd aega ka vangis. Mahalaskmisest ta siiski pääses, kuna tal õnnestus põgeneda. Oma viimased eluaastad veetis ta [[Pariis]]is.
Pärast bolševike 1917. aasta [[oktoobrirevolutsioon|riigipööret]] muutus Lvov soovimatuks isikuks ja oli mõnda aega ka vangis. Mahalaskmisest ta siiski pääses, kuna tal õnnestus põgeneda. Oma viimased eluaastad veetis ta [[Pariis]]is.


{{DEFAULTSORT:Lvov, Georgi}}
{{DEFAULTSORT:Lvov, Georgi}}

Redaktsioon: 26. mai 2016, kell 13:57

Georgi Lvov (1919)

Georgi Lvov (2. november 1861, Dresden, Saksimaa kuningriik7. märts 1925, Pariis, Prantsusmaa) oli Venemaa riigitegelane ja Ajutise Valitsuse esimene juht alates 23. märtsist kuni 21. juulini 1917.

Georgi Lvov lõpetas Moskva ülikooli õigusteaduskonna. 1905. aastal valiti ta Venemaa Keisririigi I Riigiduumasse, konstitutsiooniliste demokraatide partei liikmena.

Aastatel 19141917 oli ta Ülevenemaalise haigete ja haavatute abistamise liidu esimees.

Tegevus pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni

 Pikemalt artiklis Georgi Lvovi esimene valitsus‎

Vürst Lvovi juhitud liberaalse ja demokraatliku valitsuse valitsemisajal kujunes Petrogradis välja kaksikvõim üheltpoolt demokraatlikult valitud Venemaa valitsuse ja teiseltpoolt demokraatlikku riigikorda mittetunnistava, radikaalsete sotsiaaldemokraatide (bolševike), mõõdukate sotsiaaldemokraatide ning esseeride poolt moodustatud Petrogradi Nõukogu vahel.

 Pikemalt artiklis Georgi Lvovi teine valitsus‎

Lõpuks otsustas Lvov Sotsialistide-Revolutsionääride Partei juhtliikme Aleksandr Kerenski kasuks valitsusjuhi kohast loobuda, lootes, et vasakpoolse meelestusega elanikkond on viimase valitsemisega rohkem rahul.

Emigratsioon

Pärast bolševike 1917. aasta riigipööret muutus Lvov soovimatuks isikuks ja oli mõnda aega ka vangis. Mahalaskmisest ta siiski pääses, kuna tal õnnestus põgeneda. Oma viimased eluaastad veetis ta Pariisis.