Peeter Ulas: erinevus redaktsioonide vahel
| 18. rida: | 18. rida: | ||
==Isiklikku== |
==Isiklikku== |
||
Peeter Ulase abikaasa oli [[Concordia Klar]]. Nende tütar on [[Maria-Kristiina Ulas]]. |
Peeter Ulase abikaasa oli [[Concordia Klar]]. Nende tütar on [[Maria-Kristiina Ulas]]. Tema õde [[Aime Ulas]] (1937–2012) oli moekunstnik. |
||
== Viited == |
== Viited == |
||
Redaktsioon: 23. oktoober 2015, kell 18:38
Peeter Ulas (7. aprill 1934 Tallinn – 15. detsember 2008) oli eesti graafik.
Peeter Ulas lõpetas Tallinna 10. Keskkooli 1952. aastal. Ta alustas oma kunstiõpinguid keraamikuna, kuid vahetas peagi ala ning lõpetas 1959. aastal ERKI graafikuna. Seejärel tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.
Aastal 1963 asus ta õppejõuna tööle Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus töötas üle 30 aasta: 1973. aastast dotsendi, 1992-1998 professori ning 1994-1998 TPÜ kunstiosakonna juhatajana.
Koos Herald Eelmaga viisi Peeter Ulas eesti graafikas läbi uuendamise: joonistuse ja litotehnika valitsemine asendus eri graafilistes tehnikates (linoollõige, söövitus jne) otsingutega[1]. Ulas ja Eelma olid oma teostega 1960. aastate teise poole ANK rühma estetismi eelkäijad[1]. Legendaarseks said tema kõrgtrükigraafikas valminud teosed "Õhtu sadamas" (1962), "Suur kammeljas" (1963), "Magav laps" (1965) ja mitmed teisedki, milleta ei koostatud ühtegi toonast kaasaegse graafika näitust, mis esindasid Eestit väljaspool vabariigi piire[2]. Vähem kui kümne aastaga oli ta sisuliselt jõudnud tippu. 1968. aastal pälvis Peeter Ulas peapreemia I Tallinna graafikatriennaalil teosega "Ohver".
1970ndatel võttis Ulase loomingus võimust sürrealistlik vaimsus. Kõige enam inspireerisid teda sellel perioodil linn üldisemas tähenduses, selle rütmid ja arhitektoonika ning Itaalia reisi muljed[2]. Kunstnik avastas enda jaoks pehmelaki tehnika ning kombineeris seda embossinguga (värvita reljeeftrükk), klišeetrükiga jne[1]. 1970. aastatel võitis tema looming juba üleüldise tunnustuse.
1980. aastatel järgnes suures formaadis tööde sari "Pidulik graafika"[1], mis tõi Peeter Ulasele Kristjan Raua nimelise kunstipreemia. 1990ndate lõpust muutus Peeter Ulase looming lakoonilisemaks ja samas värvikamaks. Oluliseks muutusid kompositsioon, rütm ja värv. Just selle perioodi sarjadega pälvis kunstnik 2004. aastal Eesti graafikale suunatud Eduard Wiiralti preemia[2]. Ulase looming oli veenvalt isikupärane, salapärane ning filosoofiline.
Ta oli üks silmapaistvamaid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingu illustreerijaid ja pälvinud kirjandusklassiku kirjapandud muinasjutu "Paristaja-poeg" kujundamise eest Jaan Jenseni nimeline preemia (1987).
Tunnustused
- Kristjan Raua nimeline kunstipreemia 1983
- Wiiralti auhind 2004
Isiklikku
Peeter Ulase abikaasa oli Concordia Klar. Nende tütar on Maria-Kristiina Ulas. Tema õde Aime Ulas (1937–2012) oli moekunstnik.
Viited
Välislingid
- Ülle Kruus. Kujundite kasvamise lugu Sirp, 26. november 2004
- Suri graafik Peeter Ulas ERR, 16. detsember 2008
- Ants Juske. Lahkus teedrajav graafik Peeter Ulas, EPL, 17. detsember 2008
- Mari Rebane. Avati Peeter Ulase mälestusnäitus ERR, 8. jaanuar
- Ants Juske. Ulase isikunäitus: vana mees tahab koju mere äärde EPL, 22. jaanuar 2009
- Andri Ksenofontov. Peeter Ulas ja olemine Sirp, 29. jaanuar 2009