Klassikaline keemiline analüüs: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 10. juuli 2015, kell 09:58

Klassikaline keemiline analüüs (ehk traditsiooniline keemiline analüüs) tähendab ainete koostise uurimist meetoditega, mis on välja arenenud koos keemia arenguga ja on kergesti teostatavad lihtsate vahenditega.

Klassikalised keemilised analüüsid on läbiviidavad ilma keerulist aparatuuri kasutamata. Klassikaline keemiline analüüs tähendab aine karakteerse keemilise muundamise (karakteerse keemilise omaduse) kindlakstegemist või keemilise muundamise kvantitatiivset mõõtmist. Teiste sõnadega: tuntud keemilised reaktsioonid võimaldavad tuvastada mingi aine esinemise proovis ja määrata aine kvantitatiivset sisaldust proovis (nimetatakse „märg keemia”). Kasutatavad määramismeetodid on:

Lihtsalt määratavad füüsikalised suurused. Puhast ainet iseloomustavad kindlad füüsikalised karakteristikud (sulamistemperatuur, keemistemperatuur, tihedus, murdumisnäitaja); ainete segu omadused sõltuvad komponentide suhtelisest sisaldusest.
Kvalitatiivsed keemilised testid spetsiifiliste reaktiividega võimaldavad määrata mingi ühendi või funktsionaalrühma esinemist või puudumist proovis; jagatakse anorgaanilised (näit. leegitest), orgaanilised (näit. värvustestid funktsionaalrühmadele) ja biokeemilised testid (näit sensormolekulidega).
Kvantitatiivne keemiline analüüs, see on ühendi(te) koguse määramine mõõdetud koguses analüütilises proovis:
- kaalanalüüs (ehk gravimeetriline analüüs) põhineb analüüdi massi määramisele; enamasti peale sadestamist, sademe eraldamist ja sademe kuivatamist. Teatud juhtudel saab proovi kaalutise põletamise (tuhastamise) järel määrata orgaanilise ja anorgaanilise aine hulka.
- mahtanalüüs põhineb aine (analüüdi) reaktsioonil reaktiiviga, mille kontsentratsioon on täpselt teada; leitakse proovi lahuse ja reaktiivi lahuse reaktsiooni ekvivalentpunkt, mis määratakse tiitrimisega. Gaaside segu korral on võimalik mõõdeta (ühe) komponendi lahuses neeldumisel (sorptsioonil) saadud gaasi mahu muutus.

Kaasaegsel keerulisel aparatuuril põhinevad suure efektiivsusega ainete lahutamise meetodid ning aineosakeste ja füüsikalise mõjuri vastastikuse toime määramise meetodid (spektroskoopia) paigutatakse analüütilises keemias instrumentaalanalüüsi valdkonda.

Vaata ka

@@ 4. rida: / 4. rida: @@
 Klassikalised keemilised analüüsid on läbiviidavad ilma keerulist aparatuuri kasutamata. Klassikaline keemiline analüüs tähendab aine karakteerse keemilise muundamise (karakteerse [[keemilised omadused|keemilise omaduse]]) kindlakstegemist või keemilise muundamise kvantitatiivset mõõtmist. Teiste sõnadega: tuntud [[keemiline reaktsioon|keemilised reaktsioonid]] võimaldavad tuvastada mingi aine esinemise [[analüütiline proov|proovis]] ja määrata aine kvantitatiivset sisaldust proovis (nimetatakse „märg keemia”). Kasutatavad määramismeetodid on:
 * Lihtsalt määratavad [[aine omadused|füüsikalised suurused]].  Puhast ainet iseloomustavad kindlad füüsikalised karakteristikud ([[sulamistemperatuur]], [[keemistemperatuur]], [[tihedus]], [[murdumisnäitaja]]); ainete segu omadused sõltuvad komponentide suhtelisest sisaldusest.
-*Kvalitatiivsed [[keemiline test|keemilised testid]] spetsiifiliste [[reaktiiv]]idega ([[sensormolekul]]idega) võimaldavad määrata mingi ühendi või [[funktsionaalrühm]]a esinemist või puudumist proovis; jagatakse  anorgaanilised (näit. [[leegitest]]), orgaanilised (näit. värvustestid [[funktsionaalrühm]]adele) ja biokeemilised testid.
+*Kvalitatiivsed [[testreaktsioon|keemilised testid]] spetsiifiliste [[reaktiiv]]idega  võimaldavad määrata mingi ühendi või [[funktsionaalrühm]]a esinemist või puudumist proovis; jagatakse  anorgaanilised (näit. [[leegitest]]), orgaanilised (näit. värvustestid [[funktsionaalrühm]]adele) ja biokeemilised testid (näit [[sensormolekul]]idega).
 *Kvantitatiivne [[keemiline analüüs]], see on ühendi(te) koguse määramine mõõdetud koguses [[analüütiline proov|analüütilises proovis]]:
 **[[kaalanalüüs]] (ehk gravimeetriline analüüs) põhineb analüüdi [[mass]]i määramisele; enamasti peale sadestamist, sademe eraldamist ja sademe kuivatamist. Teatud juhtudel saab proovi kaalutise [[põlemine|põletamise]] (tuhastamise) järel määrata orgaanilise ja anorgaanilise aine hulka.