Kloriit: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
P →Viited |
||
50. rida: | 50. rida: | ||
==Viited== |
==Viited== |
||
{{viited|allikad= |
{{viited|allikad= |
||
<ref name="kalle">[[Kalle Suuroja]] (2007). "Eesti mineraalid" |
<ref name="kalle">[[Kalle Suuroja]] (2007). "Kiviaabits: Eesti mineraalid". Tallinn. Lk 10, 11, 13, 25, 99.</ref> |
||
<ref name="viiding">[[Herbert Viiding]] (1984). "Eesti mineraalid ja kivimid". [[Valgus (kirjastus)|Valgus]]. Lk 58, 60, 139.</ref> |
<ref name="viiding">[[Herbert Viiding]] (1984). "Eesti mineraalid ja kivimid". [[Valgus (kirjastus)|Valgus]]. Lk 58, 60, 139.</ref> |
||
}} |
}} |
Redaktsioon: 16. märts 2015, kell 15:46
Kloriit | |
---|---|
Omadused | |
Keemiline valem | (Mg,Fe)3(Si,Al)4O10(OH)2•(Mg,Fe)3(OH)6. |
Värvus | rohekas |
Tihedus | 2,6–2,9 g/cm³ |
Kõvadus | 1–2,5 |
Lõhenevus | ülitäiuslik |
Süngoonia | monokliinne |
Läige | klaasiläige |
Kloriit on rohelise värvusega silikaatide klassi kuuluv monokliinne savimineraal.[1]
Tekkepõhiliselt hüpergeenseks mineraaliks liigituv kloriit on madalatempearatuuriliste hüdrotermide toimel tekkiv sekundaarne mineraal, see tähendab tekib põhiliselt biotiidi, amfiboolide ja pürokseenide lagunemisel soojade vesilahuste mõjul.[2]
Kloriidi keemiline valem on: (Mg,Fe)3(Si,Al)4O10(OH)2•(Mg,Fe)3(OH)6.
Rauasisalduse alusel jagunevad kloriidid: magnesiaalseteks (Fe2O3 kuni 25%), magnesiaal-raua (Fe2O3 25–75%) ja rauakloriitideks (Fe2O3 üle 75%). Magnetilisuse järgi liigitub kloriit paramagnetiliseks.[2]
Mineraali tihedus on 2,6–2,9 g/cm³, suhteline kõvadus Mohsi skaala alusel 1–2,5.[2] Kihtsilikaatide hulka kuuluvana on kloriit ülitäiusliku ühesuunalise lõhenevusega[1], mis tuleneb kihtidevahelistest nõrkadest van der Waalsi jõududest. Mõnikord esineb kloriit üsna suurte pseudoheksagonaalsete tahveljate kristallidena[1].
Kloriit on väga levinud mineraal paljudes moondekivimites, eriti rohekiltade ja epidoot-amfiboliidifaatsieses (kloriitkilt, fülliit).[1] Eestis esineb kloriiti nii kvaternaarsetes setetes kui aluspõhja savides[2].
Koostise ja struktuuri põhjal on tal rida erimeid: penniin[1], klinokloor[1], nimiit, odiniit, pennantiit, ripidoliit, sudoiit ja veel teisigi. Seda asjaolu sageli sõnastatakse nii, et kloriidi nime all peitub tegelikult terve rühm väga muutliku koostisega erinevate nimedega kihtsilikaate[2].
Viited
Välislingid
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kloriit |