Estonia-Film

Estonia-Film oli tummfilme tootev ettevõte Eestis. Tegutses aastatel 1919 – 1932.

Asutajaks oli Johannes Pääsuke, kelle idee see erinevate allikate andmeil algselt oli. Ise hukkus ta 1918 Vene sõjaväkke mobiliseerituna rongiõnnetusel.

Projekti viisid ellu vennad Peeter Parikas ja Georg Johannes Parikas (kapital) & Theodor Märska, Konstantin Märska (teostus). Mudeliks oli Lumierid'e analoogne filmikompanii.

Produtseeriti üks täispikk mängufilm: "Armastuse pisielukas" (1921). Estonia-Film tõi eesti filmindusse ringvaate kui sellise. Põhiliselt tegeleti dokfilmindusega (eluolu- ja päevakajalised filmid). Filmid olid suuresti Riigikroonika asemikeks.

Tähtsamad olustikulised filmide "Tallinna "Ilu"" ja "Tartu "Ilu"" eesmärgiks oli ärgitada toonaseid kodanikke linna korrashoiule – näidati linnade varjukülgi üldise korrashoiu seisukohtadest.

Tähtsaimaks nn ülevaatefilmiks oli "Filmikaameraga läbi Eestimaa" (1924), millest sai Eesti visiitkaart välisriikides.

Estonia-Film korraldas 1923. ja 1925. aastal Eesti esimesed missivõistlused.

1927. aastal tekib seoses helifilmi tekkimisega ka Eestis üha suurem nõudlus helifilmi järele. Estonia-Film üritab koondada olemasolevaid ressursse, et teha ära esimene eesti helifilm, kuid üritus jääbki esialgu ürituseks.

1932. aastal kuulutas Estonia-Film välja pankroti ja lõpetas tegevuse.