William Tomingas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 1. märts 2013, kell 12:21

William Tomingas (sündinud Villem Tomingas; 30. juuni 1895 Tallinn – 7. veebruar 1978 New York) oli tsaariarmee ohvitser, Eesti diplomaat, sõjaväelane ja ärimees, üks Eesti riigi loomise juures olnud võtmeisikuid. Hiljem on tuntust kogunud paguluses avaldatud raamatutega „Vaikiv ajastu Eestis“ (1961) ja „Mälestused“ (1970).

Ta teenis Vene tsaari sõjaväes (kutsuti I maailmasõja ajal, mitchman'i auaste) , osales Eesti rahvusväeosade loomises. W.T. taheti sundevakueerida koos Punavägedega, kuid ta sooritas hulljulge põgenemise Punaarmee evakuatsioonilaevalt "Pallada" koos kaasohvitseri Fred Olbreiga, mille järel ühines koheselt Pitka löögiüksustega, et kaitsta vastloodud Eesti Vabariiki. Hiljem osales koos Pitkaga rahvusväeosade ettevalmistamisel-varustamisel.

Tema teeneid Vabadussõjas tuleb pidada väga suureks: täitis mitmeid eriülesandeid diplomaadina, tõlgina (nt juhendas Inglise kuulipildujate käsitsemist), organisaatorina. Ta võttis osa ka Pitka dessantidest põhjarannikul ja on mälestustes väga suure tähelepanelikkuse, detai ning härdusega kirjeldanud kohtumisi ja koostööd mitmete Eesti suurkujudega. Hiljem teenis sõjaväeatazheena Londonis ja lühidalt Välisministeeriumis. Osales rahuläbirääkimistel Tartus (enda väitel rahukonverentsi sekretärina, tegelikult sideametnikuna Vene saatkonna juures ja välisministri erasekretärina), tema kirjeldused läbirääkimisprotsessist ja muudest dialoogidest on hinnaline ajalooallikas.

nda väitel päästis ta sõjavangist Nadežda Krupskaja venna Mihhail Krupski (selle eest võtnud teda vastu Vladimir Lenin isiklikult) ja tõi Venemaalt ära Johan Laidoneri perekonna. Teised allikad Mihhail Krupski olemasolu ei kinnita. Hiljem oli William Tomingas tubakatööstur.

1934. aastal trükkis ja levitas William Tomingas „vangistamata vabadussõjalaste“ nimel lendlehte (tema enda väitel oli selle koostanud peaminister Jüri Uluots), kus ta nimetas Konstantin Pätsi viiendat valitsust ebaseaduslikuks. Lendlehe täpset teksti pole tänapäeval enam võimalik kindlaks teha, kuna Tomingase raamatus avaldatud tekst erineb pagulusse toodud eksemplari omast, samuti Riigiarhiivis säilitatavast. Lendlehes väitis Tomingas, et kaitseväe, politsei ja kaitseliidu vanne on tühistatud, kutsus üles mitte maksma makse, mitte kasutama telegraafi ja posti, mitte sõitma raudteedel ja trammis, mitte ostma viina, õlut ja tubakasaadusi. Lendlehte levitati ka masinakirjas paljundatuna^[1]. Selle eest mõisteti ta kaheks aastaks ja kolmeks kuuks vanglasse.

William Tomingas üritas oma mõtteid levitada ka 6. mail 1934 raadio teel Pärnu kirikust ülekantava jumalateenistuse ajal. Kuid sel otstarbel telefoniposti otsa roninuna selgus Tomingale, et ülekanne toimus teise telefoniliini kaudu^[2].

1941. aastal lahkus Tomingas Saksamaale ja 1949 USA-sse.

1960. aastail põhjustas William Tomingas oma raamatutega pagulasühiskonnas elavat poleemikat. Need on kirjutatud väga kriitiliselt ja enesekindlalt, põhinedes tihti mälu järgi sõna-sõnalt taastatud sündmustel, kahekõnedel ja dokumentidel. "W. Tomingas kirjeldab, kuidas ta rahuläbirääkimiste ajal Tartus palju asju on korda saatnud, nimetab end tihti Tartu rahukonverentsi sekretäriks, mis on vale. Kõike teeb ta suure zhestiga ja tähtsalt, käib Kremlis Lenini jutul, patsutab välisasjade rahvakomissarile Tshitsherinile tema ametiruumis õlale, diskuteerib Tsitsheriniga Mussorgski muusikat ja viib selle N. Vene tähtsa diplomaadi niikaugele, et see oma ametikabineti kõrvalruumis W. Tomingasele klaverit mängib.^[3]. " Eriti 1961. aastal ilmunud „Vaikiv ajastu Eestis“, kus „Päts heitleb oma rahvaga“, ei jäta mingit kahtlust Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja teiste Tomingasele ebameeldivate isikute moraalses ja vaimses alaväärtuslikkuses. Eesti Vabariigi valitsemist 1930. aastail on kujutatud Pätsi ja Laidoneri salakavala ja kuritegelikult musta mahhinatsioonina, rahva õiguste hoolimata jalgade alla tallamisena ning rahva kestva petmisena sihiga endid võimu juures hoida vapside demokraatliku liikumise vastu. Muuhulgas süüdistatakse Pätsi Artur Sirgu tapmises. Raamatus toodud väited on tänapäeval tihti muutunud käibetõdedeks.

Seda saab pidada tema ajaloolise tähtsuse üheks osaks, et ta oli üks väheseid avalikke vastu astujaid Pätsi riigipöördele ja näis aimavat sellest kujunenud ohtu Eesti riigile. Tuleb vaatamata oma nurgelisele iseloomule ja äkilistele sammudele pidada väga oluliseks isikuks EV ajaloos ja ka selle objektiivsel kujutamisel. Tema pihta loobitud pori näitab pigem tema isiku suurust, ausaid väljaütlemisi ja kõrget eetikat, mida kaaskondsed tihti mõista ei suutnud.

Välislink

Ohvitseride andmekogu

Viited

↑ Rein Marandi. Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 34
↑ Rein Marandi, Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 34–35
↑ Voldemar Kures. W. Toomingase Münchhauseni-lood. Rahvuslik Kontakt, 1971, nr. 2, lk. 10

Vaata ka

Hillar Lehari

[1] Rein Marandi. Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 34

[2] Rein Marandi, Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 34–35

[3] Voldemar Kures. W. Toomingase Münchhauseni-lood. Rahvuslik Kontakt, 1971, nr. 2, lk. 10

[1]

[2]

[3]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 {{vikinda}}{{keeletoimeta}}
-'''William Tomingas''' (sündinud '''Villem Tomingas'''; [[30. juuni]] [[1895]] [[Tallinn]] – [[7. veebruar]] [[1978]] [[New York]]) oli Eesti sõjaväelane ja ärimees, kes on enim tuntud oma paguluses avaldatud raamatutega „Vaikiv ajastu Eestis“ (1961) ja „Mälestused“ (1970).
+'''William Tomingas''' (sündinud '''Villem Tomingas'''; [[30. juuni]] [[1895]] [[Tallinn]] – [[7. veebruar]] [[1978]] [[New York]]) oli tsaariarmee ohvitser, Eesti diplomaat, sõjaväelane ja ärimees, üks Eesti riigi loomise juures olnud võtmeisikuid. Hiljem on tuntust kogunud  paguluses avaldatud raamatutega „Vaikiv ajastu Eestis“ (1961) ja „Mälestused“ (1970).
+Ta teenis Vene tsaari sõjaväes (kutsuti I maailmasõja ajal, mitchman'i auaste) , osales Eesti rahvusväeosade loomises. W.T. taheti sundevakueerida koos Punavägedega, kuid ta sooritas hulljulge põgenemise Punaarmee evakuatsioonilaevalt "Pallada" koos kaasohvitseri Fred Olbreiga, mille järel ühines koheselt Pitka löögiüksustega, et kaitsta vastloodud Eesti Vabariiki. Hiljem osales koos Pitkaga rahvusväeosade ettevalmistamisel-varustamisel.
-Ta teenis Vene sõjaväes ja Eesti rahvusväeosades, osales Vabadussõjas ja teenis Välisministeeriumis. Osales [[Tartu rahu|rahuläbirääkimistel]] Tartus (enda väitel rahukonverentsi sekretärina, tegelikult sideametnikuna Vene saatkonna juures ja välisministri erasekretärina), enda väitel päästis ta sõjavangist [[Nadežda Krupskaja]] venna Mihhail Krupski (selle eest võtnud teda vastu [[Vladimir Lenin]] isiklikult) ja tõi Venemaalt ära [[Johan Laidoner]]i perekonna.
+Tema teeneid Vabadussõjas tuleb pidada väga suureks: täitis mitmeid eriülesandeid diplomaadina, tõlgina (nt juhendas Inglise kuulipildujate käsitsemist), organisaatorina. Ta võttis osa ka Pitka dessantidest põhjarannikul ja on mälestustes väga suure tähelepanelikkuse, detai ning härdusega kirjeldanud kohtumisi ja koostööd mitmete Eesti suurkujudega. Hiljem teenis sõjaväeatazheena Londonis ja lühidalt Välisministeeriumis. Osales [[Tartu rahu|rahuläbirääkimistel]] Tartus (enda väitel rahukonverentsi sekretärina, tegelikult sideametnikuna Vene saatkonna juures ja välisministri erasekretärina), tema kirjeldused läbirääkimisprotsessist ja muudest dialoogidest on hinnaline ajalooallikas.
+nda väitel päästis ta sõjavangist [[Nadežda Krupskaja]] venna Mihhail Krupski (selle eest võtnud teda vastu [[Vladimir Lenin]] isiklikult) ja tõi Venemaalt ära [[Johan Laidoner]]i perekonna.
 Teised allikad Mihhail Krupski olemasolu ei kinnita. Hiljem oli William Tomingas tubakatööstur.
@@ 12. rida: / 16. rida: @@
 . aastail põhjustas William Tomingas oma raamatutega pagulasühiskonnas elavat poleemikat. Need on kirjutatud väga kriitiliselt ja enesekindlalt, põhinedes tihti mälu järgi sõna-sõnalt taastatud sündmustel, kahekõnedel ja dokumentidel.  "W. Tomingas kirjeldab, kuidas ta rahuläbirääkimiste ajal Tartus palju asju on korda saatnud, nimetab end tihti Tartu rahukonverentsi sekretäriks, mis on vale. Kõike teeb ta suure zhestiga ja tähtsalt, käib Kremlis Lenini jutul, patsutab välisasjade rahvakomissarile Tshitsherinile tema ametiruumis õlale, diskuteerib Tsitsheriniga Mussorgski muusikat ja viib selle N. Vene tähtsa diplomaadi niikaugele, et see oma ametikabineti kõrvalruumis W. Tomingasele klaverit mängib.<ref>Voldemar Kures. W. Toomingase Münchhauseni-lood. Rahvuslik Kontakt, 1971, nr. 2, lk. 10</ref>. " Eriti 1961. aastal ilmunud „Vaikiv ajastu Eestis“, kus „Päts heitleb oma rahvaga“, ei jäta mingit kahtlust [[Konstantin Päts]]i, [[Johan Laidoner]]i ja teiste Tomingasele ebameeldivate isikute moraalses ja vaimses alaväärtuslikkuses. Eesti Vabariigi valitsemist 1930. aastail on kujutatud Pätsi ja Laidoneri salakavala ja kuritegelikult musta mahhinatsioonina, rahva õiguste hoolimata jalgade alla tallamisena ning rahva kestva petmisena sihiga endid võimu juures hoida vapside demokraatliku liikumise vastu. Muuhulgas süüdistatakse Pätsi [[Artur Sirk|Artur Sirgu]] tapmises. Raamatus toodud väited on tänapäeval tihti muutunud käibetõdedeks.
+Seda saab pidada tema ajaloolise tähtsuse üheks osaks, et ta oli üks väheseid avalikke vastu astujaid Pätsi riigipöördele ja näis aimavat sellest kujunenud ohtu Eesti riigile. Tuleb vaatamata oma nurgelisele iseloomule ja äkilistele sammudele pidada väga oluliseks isikuks EV ajaloos ja ka selle objektiivsel kujutamisel. Tema pihta loobitud pori näitab pigem tema isiku suurust, ausaid väljaütlemisi ja kõrget eetikat, mida kaaskondsed tihti mõista ei suutnud.
 == Välislink ==