Sandro Botticelli

Sandro Botticelli
Arvatav auroportree (1475)
Sünninimi	Alessandro di Mariano di Vanni Filipepi
Sündinud	1444-1445 Firenze
Surnud	1510 (65–66 aasta vanuses) Firenze
Rahvus	itaallane
Tegevusala	maalikunst
Kunstivool	renessanss
Tuntud teoseid	"Primavera", "Veenuse sünd"
Patroonid	Medicid

Venuse sünd (1485)

Sandro Botticelli (pärisnimega Alessandro di Mariano di Vanni Filipepi; 1444 või 1445 Firenze – 17. mai 1510 Firenze) oli itaaliai kunstnik.

Botticelli elust on teada vähe. Õpipoisiks sai ta 14-aastaselt. Giorgio Vasari, kes pani kirja tema ja paljude teistegi kunstnike elulood, kirjutas, et kõigepealt õppis ta oma venna Antonio juures kullassepaks.

Umbes 1462 asus Botticelli õppima Filippo Lippi juurde. Paljud tema varased teosed on minevikus omistatud Lippile ja paljude autorsus on tänapäevani kahtlane. Teda mõjutas ka Masaccio teoste monumentaalsus, aga Lippilt õppis ta intiimsemat ja üksikasjalikumat kujutusviisi.

1470. aastaks oli Botticellil juba oma töökoda. Juba tema varastes töödes on arusaadav tema stiil, mille juurde kuuluvad teose vähene reljeefsus, kujutiste selged kontuurid ning valguse ja varju tugevate kontrastide vältimine.

Ta oli esimesi kunstnikke, kes hakkas võtma teoste tegelasi antiikmütoloogiast. Kuigi tal oli selleteemalisi maale ainult viis ("Primavera", "Pallas ja kentaur", "Venus ja kolm graatsiat toovad kinke noorele naisele", "Venus ja Mars" ning "Venuse sünd"), on just need tänapäeval Botticelli kõige tuntumad teosed.

"Primavera" valmis 1482. Seda maali nimetatakse ka "Kevadeks" ja "Kevade allegooriaks". Sellel on kujutatud hulgaliselt tegelasi antiikmütoloogiast, vasakult paremale Mercurius, kolm graatsiat, Venus, Flora, Chloris ja Zephyros.

"Venus ja Mars" valmis 1483. Sellel on kujutatud armastusejumalannat Venust oma abikaasa, sõjajumala Marsiga. Nende ümber on neli väikest saatürit. Venus on neist ainsana rõivastatud.

"Venuse sünd" valmis 1485. Sellel on kujutatud Venust, kes sündis merikarbist, vahetult pärast sündi karbist välja astumas. Venus sündis selle maali järgi täiskasvanud naisena. Ühel pool Venust on kujutatud läänetuul Zephyros ama abikaasa Chlorisega, teisel pool taimekasvujumalanna Flora.

Botticelli maalidelt on selgesti välja loetav renessansiajastu naise iluideaal. Botticelli naismodellid ei ole üldiselt teada. Kuulujuttude järgi oli Botticelli paljudel maalidel kujutanud oma armastatut Simonetta Vespuccit, keda üldiselt nimetati Firenze kõige ilusamaks naiseks. Nähtavasti ei vasta see tõele, sest Vespucci suri 1476, tükk aega enne nende maalide alustamist, mille modelliks ta väideti olevat. Peale selle ei maalinud Botticelli kõiki oma maale algusest lõpuni ise, vaid seda tegid teised tema töökoja töötajad.

Hilisemas elus oli Botticelli üks Girolamo Savonarola jüngritest. Savonarola oli sügavalt moralistlik munk ja jutlustaja, kes tegutses Firenzes alates 1490 kuni oma hukkamiseni 1498. Tema tegelik mõju Botticellile on teadmata. Kuulujutud, mille järgi Botticelli olevat Savonarola korraldatud edevuse tuleriidal põletanud omaenese maale, on nähtavasti ekslikud, vähemalt Vasari, kes sedasorti üksikasju armastas kirja panna, seda Botticelli eluloos ei maini. Vasari järgi oli Botticelli sedavõrd tulihingeline Savonarola järgija, et loobus tema mõjul maalimisest ja kuna tal polnud muud sissetulekut, millest end elatada, langes ta suurde viletsusse. Kuid tänapäeval ei nõustuta päriselt Vasari seisukohaga, et pärast Savonarola mõju alla sattumist lõpetas Botticelli maalimise täielikult.

Botticelli ei abielunud kunagi ja tal ei olnud lapsi. Simonetta Vespucci, keda ta väidetavalt oli armastanud, oli sel ajal teise mehe naine.