Titanic

See artikkel räägib 1912. aastal uppunud laevast; samanimelise filmi kohta vaata artiklit Titanic (film).

---

|}

Titanic oli omal ajal maailma suurim ja võimsaim laev. Juba oma esimesel reisil sõitis laev vastu jäämäge. See juhtus pühapäeval, 14. aprillil 1912 kell 23:40 laeva aja järgi ning laev vajus põhja 2 tundi ja 40 minutit hiljem ehk 02:20 laeva aja järgi. Laevaga läks põhja üle 1500 inimese.

Laeva vrakk avastati 1. septembril 1985.

Titanic proovireisil 2. aprillil 1912

Ehitus

RMS Titanic külgvaates

Titanic kuulus firmale White Star Line. Laev ehitati Harlandi ja Wolffi laevaehitustehases Belfastis, selle olid projekteerinud lord Pirrie, Thomas Andrews ja Alexander Carlisle. Ehitust toetas J. P. Morgan ja tema firma International Mercantile Marine Co. ning ehitus algas 31. märtsil 1909. Titanic oli 269 meetrit pikk ning 28 meetrit kõrge ja kaalus 46 328 tonni. Laeval oli 29 aurukatelt, mis tagasid kiiruse 43 km/h. Titanicu neljast 19-meetri kõrgusest korstnast töötasid kolm korstnana ja neljas oli ventilatsiooniks. Titanic mahutas 3547 inimest. Kuna Titanic vedas ka posti, kasutati laeva nime ees lühendit RMS (Royal Mail Steamer – kuninglik postiaurik), kuid kasutatakse ka lühendit SS (Steam Ship – aurulaev).

Oma aja kohta oli Titanic väga luksuslik. Laeval oli võimla, bassein, türgi saun, raamatukogu ja seinatenniseväljak. 3 lifti olid esimese klassi reisijatele ning üks lift teise klassi reisijatele.

Titanic oli oma aja laevaarhitektuuri tipp. Laev oli veekindlate vaheseintega jagatud 16 sektsiooniks ning ajakiri "The Shipbuilder" arvas, et Titanic on "praktiliselt uppumatu".

Reis

Titanicu esmareis algas Southamptonist Inglismaal ning pidi lõppema New Yorkis. Reis algas kolmapäeval, 10. aprillil 1912 kapten Edward John Smithi juhtimisel. Teel peatus Titanic Cherbourgi (Prantsusmaa) ja Queenstowni (Iirimaa) sadamais. Selleks ajaks oli laeval 2223 reisijat. Kolmanda klassi reisijad olid enamasti immigrandid, kes lootsid Ameerikas paremat elu. Teise klassi ruumid olid sama luksuslikud kui teiste laevade esimese klassi ruumid. Samuti reisis Titanicuga palju tuntud ja rikkaid inimesi.

Titanicu hukkumiskoht

Jäämägi, mille vastu Titanic arvatavasti sõitis. Pildistatud 5 päeva hiljem.

Õnnetus ja päästmine

14. aprilli ööl oli temperatuur langenud nulli lähedale. Meri oli täiesti vaikne, taevas täiesti pilvitu. Titanic oli saanud mitu hoiatust läheduses triivivate jäämägede kohta ning kapten Smith muutis kurssi umbes 20 kraadi võrra. Samal päeval kell 13.45 andis aurik Amerika hoiatuse, et Titanicu teel on suured jäämäed. Teadmata põhjusel ei antud seda hoiatust kaptenisilda edasi. Õhtul saadi veel mitmelt laevalt telegramme jäämägede kohta, üks telegramm oli aurikult Mesaba. Selle võtsid vastu raadiotelegrafistid Jack Phillips ja Harold Bride, kes kirjutasid selle üles selliselt: "Teade jääoludest. 42° ja 41°25' põhjalaiuse ning 49° ja 50°30' läänepikkuse vahel paks jää ning rohkesti jäämägesid. Ilm hea, taevas selge". Ka seekord ei jõudnud see teade kaptenisillale. Laeval oli palju rikkaid, kes soovisid saata oma teateid New Yorki ja mujale ning maksid nende saatmise eest korraliku jootraha, mistõttu jääolude telegrammi edastamine kaptenisillale viibis.

Titanicu kiirus oli 20,5 sõlme. Mastikorvis vahis olnud madrus Frederick Fleet märkas kell 23.40 esimesena jäämäge ja teatas sellest kohe kaptenisillale: "Ees on jäämägi!". Sillal olnud vanemtüürimees William Murdoch andis käsu "Täiskäik tagasi!" ja "Rool tüürpoordi!", ent laev liikus ikkagi jäämäe suunas. Jäämägi ulatus veepiirist 30 meetri kõrguseni ja vahemaa laevani vähenes ähvardava kiirusega. Laev hakkas kurssi muutma 38 sekundit pärast käsku. Paistis, et kokkupõrke vältimiseks oleks tarvis olnud veel 3...5 sekundit.

Punktis 41°40' N, 50°14' W, 330 miili kaugusel Cape Race'ist, lõikas jäämägi Titanicu paremasse pardasse 61 meetri pikkuse lõhe. Kuueteistkümnest veekindlate vaheseintega eraldatud sektsioonist kuude pääses vesi, mistõttu laev oli määratud uppuma. Selleks ajaks oli äratatud ka kapten Smith. Ta tegi koos laevaehitaja Thomas Andrewsiga ringkäigu, et tuvastada kahjustusi, mis olid üpris suured. Andrews võttis pärast jalutuskäiku istet suitsetamissalongis ja sõnas endamisi: "Põhjaminekuni jääb kõige rohkem poolteist tundi."

Selleks hetkeks oli kapten Smith käinud ära raadioruumis ja andnud radistidele käsu lõpetada telegrammide edastamine ja valmis olla hädasignaali edastamiseks. Reisijaid ei häiritud enne keskööd. Kõigepealt äratati I klassi reisijad ja neid paluti riietuda. Seejärel äratati II klassi reisijad. III klassi reisijaid ei tulnud üldse. On teadmata, kas need 700 reisijat oli kästud sulgeda alumisele tekile või nad keeldusid lahkumast, sest olid laevapileti eest suure summa maksnud. Vastupidi levinud arvamusele olid vaid mõned teist ja kolmandat klassi eraldavad väravad lukus, kuid suuremad perekonnad kolmandast klassist keeldusid üksteisest lahkumast ja tõenäoline ei olnud ka, et stjuuardid oleksid neid alla otsima ja välja aitama läinud.

Kell 0.05 andis kapten käsu alustada reisijate evakueerimist. Kell 0.15 anti raadioruumist eetrisse esimene hädasignaal, selleks kasutati SOS-signaali, mis oli tollal uudne. Kasutati ka vana hädakutsungit CQD. Lisati veel teade, et laev on paremale 5° kreenis. Samuti lasti taevasse signaalrakett, et äratada teiste laevade tähelepanu. Kell 0.30 öösel andis kapten käsu naistel ja lastel asuda paatidesse ning eemalduda uppuvast laevast, mispeale tekkis paanika. Näiteks lukustas üks mees end oma kajutisse ja karjus seal appi, mille peale üks kaasreisija kajuti ukse maha lõhkus. Seda juhtus pealt nägema peastjuuard, kes sõimas lõhkuja läbi ja lubas vandaalitseja kui laeva vara lõhkuja New Yorki politseile üle anda.

Titanicu päästepaat

Titanicul oli 16 päästepaati, mis mahutasid kokku 986 inimest. Lisaks sellele oli ka neli abipäästepaati: A, B, C, D, mis kokku mahutasid 192 inimest. Seda oli selgelt vähe, kuigi Titanicul oli rohkem päästepaate, kui tolle aja nõuded ette nägid. Päästepaatidesse lasti alguses ainult esimese ja teise klassi reisijaid ning esimesse paati, millesse tegelikult mahtunuks 65 inimest, pandi ainult 28. Ka järgmised vettelastud paadid olid peaaegu tühjad, näiteks paati nr 4 oleks mahtunud 40 inimest, kuid sinna läks ainult 13. Algul ei olnud enamik reisijaid nõus päästepaati istuma, sest nad arvasid ikka veel, et Titanic on uppumatu; laev tundus olema kindlam, kui habras paat. Esimeses paadis istujad jälgisid Titanicu uppumist poolteist tundi, olles laevale väga lähedal.

Laeval viibis piisavalt palju härrasmehi, kes pidasid kinni kapteni käsust lubada päästepaatidesse esmalt naised ja lapsed. Näiteks Valge Maja sõjandusnõunik major Archibald Butt takistas paanikasse sattunud inimesi paatidesse trügimast. Korraldanud mõnda aega evakueerimist, lahkus ta tekilt, et minna suitsetamissalongi oma tavalisse kaardilauda. Koloneli auastet kandev miljonär John Jacob Astor tegutses sarnaselt major Buttiga. Tõrjudes eemale paanikasse sattunud kaasreisijaid, õnnestus tal suunata oma naine päästepaati, seejärel suudles ta naist hüvastijätuks, astus kõrvale ning andis sõjaväelase kombel au ja pärast seda lahkus tekilt. Katastroofist eluga pääsenud noor naine nägi oma abikaasat uuesti juba kaldal, balsameerituna. Üleüldises paanikas õnnestus pääseda päästepaati ka Benjamin Guggenheimi armukesel. Guggenheimi abikaasale andis hiljem üks laeva stjuuarditest edasi Guggenheimi viimse sõnumi: "Öelge minu abikaasale, et ma olin lõpuni korrektne. Ükski naine ei pidanud sellesse laeva jääma põhjusel, et Ben Guggenheim oli argpüks."

Hädasignaalile vastasid paljud laevad, ent ükski polnud piisavalt lähedal, et õigeks ajaks õnnetuspaigale jõuda. Kõige lähemal olev laev RMS Carpathia oli 93 km kaugusel ning oleks Titanicuni jõudnud 4 tunniga.

Kell 2 oli vesi tõusnud juba C-tekini. Kella kaheks oli laeva vöör vajunud vee alla. Viimase päästepaadi lahkumist kell 2.05 õnnistas laeva orkester, mängides lahkujaile saateks "Jumal sul ligemal". Pärast viimase päästepaadi lahkumist tõusis laeva ahter 45° nurga alla ja hakkas aeglaselt vette vajuma. Kell 2.10 hakkas laeva ahter kerkima juba üle veepinna. Laev vajus, vöör ees. Vee suure sissevoolu tagajärjel purunesid kere teraskonstruktsioonid ning laev murdus 3. ja 4. korstna vahelt pooleks.

Laeva esimene pool oli juba täielikult uppunud, tagumine osa aga jäi paariks minutiks vertikaalselt hulpima. Kell 2.20 vajus ka see põhja. Eeldatavasti millalgi kella 2.30 ja 3 vahel vajus Titanicu vööriosa põhjamudasse, ahtrist umbes 600 m kaugusele. Tunde pärast Titanicu uppumist vajus merepõhja veel hulk laevalt pärinevaid esemeid, neid hulpis uppumiskohas rohkesti.

Kunstniku nägemus Titanicu viimastest minutitest

Laeva 2223 reisijast pääses eluga ainult 706. Enamiku surma põhjustas alajahtumine, sest vee temperatuur oli -0,56°C. Laevaga läks põhja või uppus jäises vees 1513 inimest. Paatides oli palju rikkaid, kes maksid madrustele, et uppuvast laevast kaugemale saada, kuigi oleksid võinud veel päästa mõned inimesed.

Osa päästepaate läks tagasi laeva uppumiskoha juurde, et ellujäänuid otsida. Kokku leiti 9 ellujäänut, kellest 3 suri hiljem. Enamikus päästepaatides oli vaidlus selle üle, kas minna tagasi või mitte. Inimesed kartsid, et nende paadi uputavad suured inimmassid.

SOS-signaali sai kätte Titanicu sõsarlaev Olympic, mis väljus New Yorgist, samuti 243 miili läänes asetsenud Baltic ning 58 miili ida pool asetsenud Prantsuse kuunar Carpathia. Need laevad ruttasid katastroofipaika appi, samuti Mount Temple (49 miili), Frankfort (153 miili), Birma (70 miili) ja Virginian (170 miili uppumiskohast eemal). Hiljem selgus, et Titanicu hädasignaali eiranud Californian asetses uppujast 10-19 miili kaugusel. Kell 4.10 leidis aurik Carpathia esimese päästepaadi 58 miili kauguselt õnnetuspaigast.

Carpathia saabus õnnetuspaigale kaks tundi pärast laeva uppumist. Päästepaatides olevaid inimesi võeti peale mitu tundi. "Carpathial" järgnes lühike hukkunute mälestamine. White Star Line saatis laeva MacKay-Bennett laipade järele. Kokku saadi kätte 328 laipa.

Aurik Carpathia korjas merest üles kõige suurema hulga pääsenuid, 705 inimest. Nendega jõudis laev New Yorki 18. aprilli hommikul. USA president William Howard Taft saatis oma sõpra major Butti otsima kaks sõjalaeva. Sõjanõuniku surnukeha ei leitud, aga teised laevad korjasid veest välja 328 surnukeha, mis olid veel veepinnale jäänud.

Kui uudis laevahukust levis, olid paljud šokeeritud, et nii täiuslik laev võis uppuda niivõrd suurte inimkaotustega. Ajalehed olid täis õnnetuse kirjeldusi ning aina ootasid uuemat teavet. Korraldati korjandus pääsenute heaks, sest paljud olid õnnetuse läbi kaotanud oma pere ainsa leivateenija või, nagu kolmanda klassi reisijate puhul, kogu maise vara. Southamptoni inimesed olid õnnetusest kõige rohkem puudutatud: peaaegu 1000 perekonnal oli keegi lähedastest laevale jäänud, üle 500 perekonna kaotas ühe liikme.

Ehitusvead

Ahter, roolileht, sõukruvi

Titanicu veekindlad vaheseinad olid valmistatud keemiliselt ebapuhtast terasest. Lisaks sellele sisaldas teras liiga palju väävlit ja fosforit, mistõttu see oli rabedam kui praegused terased, samuti tuvastas ookeanipõhjast üles tõstetud laevakereplaate kokku hoidnud neetide ekspertiis, et need olid valmistatud mitte terasest, vaid 2. kategooria rauasulamist, mistõttu oli nende vastupanuvõime laevakere deformeerumisel külgkokkupõrkel jäämäega liiga väike.

Titanicu vööriosas oli niinimetatud kütjate tunnel, mis koosnes kolmest sektsioonist. Mitte ühelgi polnud veekindlat ust. Kokkupõrke järel voolas vesi kiiresti edasi järgmistesse ruumidesse ja hiljem tõusis mööda trepikäike kõrgemale.

Vraki avastamine

Mõte Titanicu vrakk üles otsida tekkis kohe pärast laeva uppumist, ent selle avastas alles 1. septembril 1985 Ameerika-Prantsuse ühisekspeditsioon, mida juhtisid Jean-Louis Michel IFREMERist ja Robert Ballard Woods Hole Oceanographic Institutionist. Laeva leidmiseks kasutati videokaameratega varustatud allveealust Argo. Titanic on 3,8 km sügavuses, Newfoundlandist kagus. Sel ajal oli kõige suuremaks avastuseks, et laevakere on pooleks, kuna varem arvati, et Titanic uppus ühes tükis. Vrakk avastati 22 km kauguselt sellest kohast, kus seda arvati olevat.

Ballard ja tema meeskond ei toonud laevast esemeid üles, öeldes, et see oleks hauarööv. Ometi on vrakilt eemaldatud ligikaudu 6000 eset, mis on välja pandud Inglismaa Rahvuslikus Meremuuseumis.

Kirjandus

• Guido Ilves. Titanic. Tallinn, Asporal 2000.

.

Vaata ka

• Millvina Dean

Välislingid

• Encyclopedia Titanica
• Video
• Ekspeditsioon läheb Titanicule uusi saladusi otsima,www.FORTE.ee, 28. juuli 2010
• Titanicu uppumise põhjustas omaniku ahnus, www.FORTE.ee, 23. september 2010
• Building Titanic: An Interactive Timeline
• Austraalia miljardär plaanib ehitada uue Titanicu Postimees, 30.04.2012 07:49

Ajakirjandus

• Viimane Titanicult pääseja suri - Elu24, 1. juuni 2009.
• Ekspeditsioon läheb Titanicule uusi saladusi otsima, www.FORTE.ee, 28. juuli 2010