Jens Christian Johansen: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Faktor-IST (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
16. rida: 16. rida:


{{JÄRJESTA:Johansen, Jens Christian}}
{{JÄRJESTA:Johansen, Jens Christian}}
[[Kategooria:Taani diplomaadid]]
[[Kategooria:Taani aukonsulid]]
[[Kategooria:Eestimaa inimesed]]
[[Kategooria:Eestimaa inimesed]]
[[Kategooria:Vabadusristi III liigi 2. järgu kavalerid]]
[[Kategooria:Vabadusristi III liigi 2. järgu kavalerid]]

Redaktsioon: 19. aprill 2012, kell 14:14

Jens Christian Johansen (1868 Slagelse29. jaanuar 1929 Tallinn) oli taani maaparandusinsener ja Taani aupeakonsul Eestis aastatel 1918–1929.

Johansen õppis Kopenhaagenis maaparandusinseneriks (kultuuriinseneriks) ning asus 1892. aastal tööle Vitebski kubermangu. Seal paistis ta silma eduka maaparandajana ja nõnda kutsus baltisakslaste juhitud Liivi- ja Eestimaa Maakultuuri Büroo ta 1901. aastal selle Tallinna osakonna juhiks. 1910. aastast tegutses Johansen edasi Eestimaa Aadli Krediitkassa alluvuses, jätkates maaparandustööde korraldamist.

1915. aastal reisis Johansen Taani, kuid tema perekond jäi Eestisse. 1916. aastal, kui ta sinna tagasi pöörduda soovis, ei lubanud Venemaa võimud seda, väidetavalt selle tõttu, et ta oli baltisakslaste teenistuses.[1] Alles 1918. aasta lõpul, pärast Eesti faktilist iseseisvumist, õnnestus tal Tallinnasse naasta. Et sealsed olud olid segased ja Eestis viibivad taanlased olid Punaarmee pealetungi tõttu tõsises ohus, siis otsustas Taani riik Johanseni kui Eesti olusid tundva mehe aupeakonsuliks määrata. Esialgu oli ta seda ajutiselt, hiljem juba alaliselt. Konsulina tegutsemise algusajal oli ta jätkuvalt ka rüütelkonna palgal, seda ilmselt ka seetõttu, et aukonsulina tegutsedes ta palka ei saanud. Tema sisukohad Eesti riigi suhtes olid esialgu kahtlevad, ilmselt olid tema vaated mõjustatud baltisakslastest, kellega ta tihedalt lävis.[2] 1919. aasta sügisel lahkus ta baltisakslaste teenistusest, sest rüütelkond kaotas seisusliku organisatsioonina mõtte ning temaga suhelnud baltisakslased politiseerusid. Otsest seost poliitilise parteiga tahtis Johansen aga vältida. 1923. aasta paiku aktsepteeris Johansen Eestit riigina lõplikult ja töötas seejärel kuni surmani ilma palgata Taani aukonsulina Eestis.[3]

Ta suri Greiffenhageni liinikus südamerabandusse.

Johansenil oli kaks last: tütar Ingeborg, kes oli kirjanik, kirjutades ka Edith Paideri pseudonüümi all, ja poeg Paul, kellest sai tuntud ajaloolane.

Kirjandus

  • Kalervo Hovi: "Estland in den Anfängen seiner Selbständigkeit : die Tagebuchaufzeichnungen des dänischen General konsuls in Reval Jens Christian Johansen 13.12.1918–29.5.1919"., Turun yliopisto, 1976, 146. lk

Viited

  1. Vello Helk. Taani peakonsuli esimene raport ja tema hilisem tegevus. In: Kleio 1995, nr 3 (13), lk-d 67–70; siin lk 67.
  2. Taani peakonsuli esimene raport ja tema hilisem tegevus, lk 68.
  3. Taani peakonsuli esimene raport ja tema hilisem tegevus, lk 68.