Hedwig Büll: erinevus redaktsioonide vahel
Uus lehekülg: ''''Anna Hedvig Büll''' (sünd. '''Anna Hedwig Bühl''', 23. jaanuar (vn. kl. 4. veebruar) 1887 Haapsalu – 3. oktoober 1981 Heidelberg Saksamaa) oli [[...' |
(Erinevus puudub)
|
Redaktsioon: 15. aprill 2011, kell 09:22
Anna Hedvig Büll (sünd. Anna Hedwig Bühl, 23. jaanuar (vn. kl. 4. veebruar) 1887 Haapsalu – 3. oktoober 1981 Heidelberg Saksamaa) oli baltisaksa päritolu Eesti kristlik misjonär Lähis-Idas, kes päästis tuhandeid armeenia orbe Ottomani impeeriumis toimunud armeenlaste genotsiidi ajal. Selle tegevuse eest sai ta armeenlastelt hüüdnime "Armeenlaste Ema".
Ta sündis kristlikku humanismi au sees pidavasse peresse. Ta isa oli jõukas Haapsalu kaupmehe Ernst Gottlieb Theodor Büll ja ema Alma-Louise Wilhelmine Stürmer.
1909 luges ta lehest kritlaste (peamiselt armeenlaste, kreeklaste ja assüürlaste) vastasest genotsiidist Ottomani impeeriumis. Sooviga aidata kaasa kristlike laste päästmisele sõitis samal aastal (mõnedel andmetel ka 1911) tööle Marashi Beiteli-nimelisse lastekodusse. Seal õppis ta ära armeenia ja süüria keele. Lastekodu töö kõrvalt oli ta ka õpetajaks kohalikus koolis.[1] Kuna käis I maailmasõda, oli olukord pinev ja 1919 saatsid Kiliikia okupeerinud Prantsuse väed ta Saksa heategevusorganisatsiooni esindajana maalt välja.
Järgneva aasta veetis ta Euroopas, sobitas tutvusi ja otsis annetajaid. 1921 külastas ka Eestit, kus taotleb optandina kodakondsust, mille ta ka sai. Eesti kodakondsusse jäi ta surmani.
1921 aasta teisel poolel läks ta Süüriasse, kuid nüüd juba Prantsuse heategevusorganisatsiooni "Abi Idakristlastele" esindajana. Annetatud raha eest ostis ta Alepposse maatüki, kuhu tõi üle Marashi armeenlased. Tuhanded inimesed tuli toita, katta, koolitada ja anda neile peavari. Laagris levis isegikatk. Inimeste ravimiseks ehitati haigla. Samuti ehitati armeeniakeelseid koole. Loodi kangakudumis- ja käsitööettevõtteid.
Aleppo asundus tegutses 1951 aastani, mil enamus sealsetest asunikest läks edasi Nõukogude-Armeeniasse. Büllile aga sissesõiduluba ei antud ja nõukogude ajal temast ei räägitud. Armeenia armeenlased said esmakordselt temast laiemalt teada alles 1980nendate lõpus.
Bõll läks edasi Saksamaale, kus tegi aastaid heategevustööd.