Andrei Tarkovski: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 3. november 2008, kell 14:01

Andrei Arsenjevitš Tarkovski (vene keeles Андрей Арсеньевич Тарковский, 4. aprill 1932 – 29. detsember 1986) oli vene filmilavastaja.

Biograafia

Sündis 1932. aastal Ivanovo oblastis Volga ääres Zavražjes. Isa Arseni Tarkovski jättis naise, poja ja tütre maha. Ema töötas kuni pensioniikka jõudmiseni Moskva Näidistrükikojas.

Sõja ajal olid lapsed sugulaste juures Volga ääres. Pärast sõda naasid nad Moskvasse, Andrei Tarkovski klassivend oli Andrei Voznessenski. Tarkovski käis nii muusika- kui ka kunstikoolis.

1951 astus Idamaade instituuti. Õnnetusjuhtumi tagajärjel sai ajuvapustuse ja tervise taastamise vältel osales Kaug-Ida ekspeditsioonides.

1954 astus Üleliidulisse Kinematograafia Instituuti. Õppis Mihhail Rommi käe all.

Õpinguaastail lavastas ta lühifilmid "Mõrvarid" (Ubitsjõ, 1958), "Kontsentraat (1958) ja "Täna veel ei vallandata" (Segodnja uvolnenija ne budet, 1959).

Tarkovskile avaldasid õpiaastatel mõju Luis Buñuel ja Ingmar Bergman, hiljem Akira Kurosawa, Robert Bresson ja Federico Fellini.

Üleliidulises Kinematograafia Instituudi leidis Tarkovski endale mõttekaaslase – režiiüliõpilase Andrei Mihhalkov-Kontšalovski.

1960 lõpetas instituudi kiitusega. Diplomitööna valmis lastefilm "Teerull ja viiul".

Märtsis 1982 sõitis Itaaliasse filmi "Nostalgia" võtetele ega pöördunud enam Nõukogude Liitu tagasi.

Suri 1986. aastal Pariisis kopsuvähki.

Filmid

"Mõrtsukad" (Убийцы) (1958) – NSVL.
"Teerull ja viiul" (Каток и скрипка) (1961) – NSVL.
"Ivani lapsepõlv" (Иваново детство) (1962) – NSVL - peapreemia Kuldlõvi Venezia rahvusvahelisel filmifestivalil 1962.
"Andrei Rubljov" (Андрей Рублёв) (1966) – NSVL - stsenaristid Andrei Tarkovski ja Andrei Mihhalkov-Kontšalovski. Lubati ekraanile alles 1971. FIPRESCI auhind Cannes'i festivalil.
"Solaris" (Солярис) (1972) – NSVL - Stanisław Lemi romaani järgi.
"Peegel" (Зеркало) (1975)- NSVL.
"Stalker" (Сталкер) (1979) - NSVL - vendade A. ja B. Strugatski jutustuse "Väljasõit rohelusse" ainetel.
"Reisihetkedl"("Tempo di viaggio) (1982) - Itaalia, koostöös Tonino Guerraga.
"Nostalgia" (Nostalghia) (1983) – Itaalia.
"Ohverdus" (Offret - Sacrificatio) (1986) – Rootsi.

Lavastas Moskvas Leninliku Komsomoli nimelises Teatris 1977 Shakespeare'i tragöödia "Hamleti" ja Londonis 1984 Covent Gardenis Rimski Korskakovi ooperi "Boris Godunovi".

Tema sulest on ilmunud kaks raamatut: "Pitseeritud aeg" (Zapetshatljonnoje vremja, 1984), mis käsitleb Tarkovski nägemust filmikunstist ja kunstist üldse, ning "Martüroloogia" (Martõrolog, 1989), päevik 1970–81.

Tarkovskist on tehtud hulk dokumentaalfilme, sealhulgas tema poja Andrei Tarkovski juuniori film "Venemaa" (1996).

Kirjandus

Tatjana Elmanovitš, "Ajapeegel. Andrei Tarkovski filmid". Eesti Raamat, Tallinn 1980
Aleksandr Solženitsõn, "Film Rubljovist". Tõlkinud Arvo Pesti – TMK 1990, nr 12, lk 44–50
Jüri Lina, "Filmikunsti väljenduslikkusest. Filmikujundi struktuurist ja dïnaamikast", peatükk "Väljapaistvaid lavastajaid", Tarkovski fenomen, Stockholm, 1998.
"Kummardus Andrei Tarkovskile". Koostanud ja tõlkinud Riina Schutting. Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, Tallinn 2001

Välislingid

@@ 4. rida: / 4. rida: @@
 ==Biograafia==
-Sündis [[1932]]. aastal [[Ivanovo oblast]]is [[Volga]] ääres [[Zavražje]]s. Isa [[Arseni Tarkovski]] läks õige pea perekonna juurest ära, jättis naise maha poja ja temast noorema õega. Ema töötas kogu elu kuni pensionile minemiseni Moskva Näidistrükikojas.
+Sündis [[1932]]. aastal [[Ivanovo oblast]]is [[Volga]] ääres [[Zavražje]]s. Isa [[Arseni Tarkovski]] jättis naise, poja ja tütre maha. Ema töötas kuni pensioniikka jõudmiseni Moskva Näidistrükikojas.
-Sõja ajal olid lapsed jälle sugulaste juures Volga ääres. Pärast sõda naasid lapsed Moskvasse, Andrei Tarkovski käis ühes klassis [[Andrei Voznessenski]]ga. Tarkovski käis lapsepõlves nii muusika- kui ka kunstikoolis, viimases õppis joonistamist.
+Sõja ajal olid lapsed sugulaste juures Volga ääres. Pärast sõda naasid nad Moskvasse, Andrei Tarkovski klassivend oli [[Andrei Voznessenski]]. Tarkovski käis nii muusika- kui ka kunstikoolis.
-[[1951]] astus Idamaade instituuti. Õnnetusjuhtumi tagajärjel sai ajuvapustuse ja tervise taastamiseks töötas Kaug-Ida ekspeditsioonis.
+[[1951]] astus Idamaade instituuti. Õnnetusjuhtumi tagajärjel sai ajuvapustuse ja tervise taastamise vältel osales Kaug-Ida ekspeditsioonides.
-[[1954]] astus Üleliidulisse Kinematograafia Instituuti. Õppis [[Mihhail Romm]]i meistriklassis.
+[[1954]] astus Üleliidulisse Kinematograafia Instituuti. Õppis [[Mihhail Romm]]i käe all.
-Õpinguaastail lavastas Tarkovski lühifilmid "Mõrvarid" (Ubitsjõ, 1958), "Kontsentraat (1958) ja "Täna veel ei vallandata" (Segodnja uvolnenija ne budet, 1959).
+Õpinguaastail lavastas ta lühifilmid "Mõrvarid" (Ubitsjõ, 1958), "Kontsentraat (1958) ja "Täna veel ei vallandata" (Segodnja uvolnenija ne budet, 1959).
 Tarkovskile avaldasid õpiaastatel mõju [[Luis Buñuel]] ja [[Ingmar Bergman]], hiljem [[Akira Kurosawa]], [[Robert Bresson]] ja [[Federico Fellini]].
-Üleliidulises Kinematograafia Instituudi leidis Tarkovski endale mõttekaaslase –  tookord samuti noore režiiüliõpilase [[Andrei Mihhalkov-Kontšalovski|Andrei Mihhalkov-Kontšalovski]].
+Üleliidulises Kinematograafia Instituudi leidis Tarkovski endale mõttekaaslase – režiiüliõpilase [[Andrei Mihhalkov-Kontšalovski|Andrei Mihhalkov-Kontšalovski]].
 [[1960]] lõpetas instituudi kiitusega. Diplomitööna valmis lastefilm "Teerull ja viiul".
-Märtsis [[1982]] sõitis [[Itaalia]]sse filmi "Nostalgia" võtetele ega pöördunud Nõukogude Liitu tagasi.
+Märtsis [[1982]] sõitis [[Itaalia]]sse filmi "Nostalgia" võtetele ega pöördunud enam Nõukogude Liitu tagasi.
 Suri [[1986]]. aastal [[Pariis]]is kopsuvähki.