Mihkel Veske

Mihkel Veske (28. jaanuar 1843 – 16. mai 1890) oli eesti teoloog ja keeleteadlane.

Veske sündis Holstre vallas Veske talus. Õppis Paistu kihelkonnakoolis, Tartu gümnaasiumis ja Leipzigi misjoni- ning ülikoolis.

Seejärel töötas ta Tartus eesti keele lektorina ning püüdis Tartu Ülikoolis avada eesti keele õppetooli. 1885. aastal läks uurimisretkele Ungarisse, sealt Venemaale, kus töötas surmani (Kaasani ülikoolis).

Tõi Eestisse võrdleva keeleteaduse. Otsis eesti keele sarnasusi india ja pärsia vana keelega. Lähtus täielikult diakroonilisest keeleteadusest. Eriarvamused olid Eduard Ahrensiga, Ferdinand Johann Wiedemanniga jt.

Ta kirjeldas ka esimesena eesti keele kvantiteedi olemust (on lühikesed, pikad ja ülipikad häälikud). (Esitas, et erinevalt teistest keeltest on eesti keeles 3 häälikuväldet)

Veske väitis, et soome sõna "meele" taga on soome keele illatiiv "meelen" (kokkutõmbunud). Ta kirjutas esimese soome keele õpiku.

Veske teoreetilisemad uurimused on väärtuslikumad.

Välislingid

• "Eesti värss" - Mihkel Veske: elulugu ja terviktekstid