Erapooletud

Erapooletud ehk neutraalsed indiaanlased olid indiaani hõim.

Esimesena kasutas nimetust „erapooletud” nende kohta Samuel de Champlain, kui sai teada, et see hõim oli irokeeside ja huroonide vahelises sõjas erapooletu. Champlaini ja teiste allikate järgi elasid erapooletud umbes 40 rahvarohkes külas ja suutsid välja panna neli tuhat sõdalast, mis teeb kaasaegsete hinnangul kogu rahva arvuks umbes 12 000. Vahetult enne kontakti eurooplastega olid erapooletud Euroopa taudide tõttu kaotanud üks kuni kaks tuhat sõdalast, mis tähendab, et nende arv oli hinnanguliselt vahetult enne kontakti kolmandiku kuni poole võrra suurem olnud.

Keelkondlik kuuluvus

Erapooletud rääkisid hurooni keelega vastastikku arusaadavat irokeesi keelkonda kuuluvat keelt. Huroonid kutsusid neid nimetusega attiwandaron, mis tähendab 'veidi erineva keelega rahvas'. Erapooletud omakorda kutsusid huroone samuti attiwandaron. Erapooletute omanimetus on teadmata.

Asuala

17. sajandi esimesel poolel elasid erapooletud praeguse Ontario provintsi lõunaosas põhja pool Erie järve tänapäeva Londoni ja Toronto linna vahelisel alal, ulatudes asuala kagunurgas üle Niagara jõe.

Erapooletutega liitunult ja nende kaitse all elas eri andmetel veel 2–5 vähetuntud hõimu.

Erapooletud elasid huroonide ja irokeesidega rahus. Nad ei lubanud huroonidel ja irokeesidel omal maal sõdida. Vaatamata oma rahumeelsele mainele pidasid erapooletud kaasaegsete kirjelduste kohaselt katkematut julma sõda algonkini keelt kõnelevate mascoutinite vastu, võttes rüüsteretkedel suurel hulgal vange, keda koheldi väga halvasti.

Oma vahendajarolli kiivalt kaitsvate huroonide tõttu olid erapooletute otsesed kaubandussuhted prantslastega piiratud, peaaegu olematud. Suhted huroonidega olid siiski südamlikud: mõlema rahva liikmed elasid ja reisisid vabalt teineteise külades ja maal. Ent kui irokeesid olid huroonid 1640. aastate lõpus puruks löönud, pöörasid erapooletud endistele sõpradele selja, võttes neid vangi ja sundides neid oma linnades elama.

Suhted eurooplastega

Oma kaubandusmonopoli kaitsvate huroonide tõkestuse tõttu puudusid prantslastel kaua aega otsesuhted erapooletutega. Pole võimatu, et üksikud kaubitsejad siiski erapooletuteni omal käel jõudsid. Teadaolevalt rändas erapooletute maalt esimese eurooplasena 1615 läbi Etienne Brulé, kelle Champlain oli Ameerikasse toonud põliselanike seas elades nende keeli õppima. Brulé naasis erapooletute juurde 1625 ja peatus nende seas kuni järgmise aastani. Järgmise prantslasena elas kolm talvekuud erapooletute seas jesuiit Joseph de la Roche Daillon, kes oleks äärepealt elu kaotanud, kui tema suhted huroonide levitatud kuulujuttude tõttu erapooletutega halvenesid. Jesuiidid naasid erapooletute juurde alles 1640, külastades viie kuu jooksul 18 küla, kus neid üksikute eranditega halvasti koheldi. Järgmistel aastatel jätkus misjonitegevus erapooletute seas peamiselt ristiusu omaks võtnud huroonide abil.

Suhete halvenemine irokeesidega

Erapooletute ja irokeeside suhete halvenemisel olid majanduslikud põhjused. Irokeesid kauplesid aktiivselt hollandlastega, kellelt peamiselt kopranahkade eest saadi euroopa kaupu. Intensiivse küttimise tagajärjel vähenes kobraste arvukus irokeeside maadel kiiresti, sundides irokeese läänest uusi jahialasid otsima.

Erapooletute hävingu peamised põhjustajad mohoogid ja senekad kasutasid hollandlastelt saadud tulirelvi, mis erapooletutel puudusid.

Morgani kakssada aastat hiljem kogutud andmetel olevat oma liidu (territooriumi) laienemisest huvitatud irokeesid pakkunud enda keeltega lähedalt suguluses olevatele erapooletutele ja eriedele võimalust Irokeesi Liitu astuda. Võimalik, et irokeesid kartsid erapooletute ühinemist irokeesidele vaenulike hõimudega ja nii piiramisrõngasse sattumist.

Huroonid ja erapooletud olid vähemalt enne kontakti arvukamad kui irokeesid, ent erinevalt irokeesidest ei moodustanud pooliseseisvad erapooletute külad kunagi ühisvalitsust ega muud poliitilist organisatsiooni.

1638 põgenesid erapooletutega liidus olevad wenroe'd Lääne-New Yorgist huroonide kaitse alla. Irokeesid olid mitu aastat wenroe'de vastu laastavat sõda pidanud. Erapooletud ei abistanud endisi liitlasi sõjaliselt ega varjupaigaga.

Irokeesid vallutasid ja purustasid 1642–1649 kõik hurooni linnad, vedades lastesünnitajateks vangi vaid noori naisi ja kõiki ülejäänuid tappes. Erapooletute juurde varjupaika otsima tulnud huroonid vangistati.

1647 hävitasid senekad ühe Erapooletute Liitu kuulunud aondironnoni hõimu küla. Aondironnonid elasid huroonide naabruses, pakkudes traditsiooniliselt peavarju nii huroonidele kui irokeesidele. Senekad kasutasid seda, et rahu selle varjus kallaletung korraldada. Erapooletud otsustasid reeturlikku kallaletungi liitlashõimule eirata, sel viisil irokeese veelgi mahitades. Kaasaegsete jesuiitide hinnangul oleks kättemaksuks huroonidega ühinenud erapooletute ja petunide koguarv olnud enam kui piisav, et irokeesid üle Niagara jõe tagasi ajada. Kaasaegsed jesuiidid on kirjeldanud, kuidas varsti surusid irokeesid erapooletutele peale kokkuleppelise sõjategevuse „noortele meestele mängimiseks”. Õige varsti kasvas taoline „sõbralik” sõjategevus tegelikuks.

1650 alustasid irokeesid, peamiselt senekad, aga ka mohoogid, ulatuslikku sõjategevust erapooletute vastu, millega kaasnes viimaste linnade süstemaatiline hävitamine. Erapooletud üritasid hilinenult huroonide riismetest, petunitest, New Yorgi osariigi suskehannokitest ja algonkini hõimudest luua irokeesidevastast ühisrinnet. 1651. aasta suveks vallutasid irokeesid viimased erapooletutele kuuluvad maad. Ellujäänud põgenesid lõunasse. Osa neist ühines Michigani ja Ülemjärve piirkonnas huroonidega ja neid tuntaksegi hiljem huroonide ehk vaiandottide nime all. Teise osa erapooletuid küüditasid irokeesid ellujäänud huroonide ja muude hõimuriismetega senekate maale, kus nad viimaste hulka sulandusid.

Eluolu

Erapooletud elasid palisaadiga ümbritsetud külades, mis koosnesid pikkmajadest. Kaasaegsete kirjelduste kohaselt oli erapooletute maal rikkalikult jahisaaki. Mehed käisid jahil ja kalal, naised kasvatasid maisi, ubasid ja kõrvitsalisi. Lisaks kasvatati nii omaks tarbeks kui vahetuskaubaks tubakat. Talvise jahivarustuse juurde kuulusid lumelauad. Rõivad valmistati loomanahast. Erapooletud olevat alastusse suhtunud häbenemata. Nägu ja keha kaeti maalingutega, väga paljud erapooletud lasid ennast ka tätoveerida. On säilinud kirjeldusi erapooletute matusekommetest ja surnukultusest.

Kirjandus

• White, Marian E. 1978. "Neutral and Wenro". Ilmunud kogumikus "Handbook of North American Indians: The Northeast", toim. Bruce Trigger, kd. 15, lk. 407-411. Washington, Smithsonian Institution.
• Wright, Gordon K. 1963. "The Neutral Indians: A Source Book". Ilmunud sarjas "Occasional Papers of the New York State Archeological Association", 4/1963. Rochester, N.Y.