Ene-Lille Kitsing-Jaanson

Allikas: Vikipeedia

Ene-Lille Kitsing-Jaanson (kuni aastani 1960 Ene-Lille Kitsing, 19. jaanuar 1934 Tartu23. oktoober 2013 Tartu) oli eesti korvpallur. Ta oli Lydia-Marie Kitsingu ja Jüri Kitsingu tütar ning Heldur Jaansoni abikaasa.

Ene-Lille Kitsing küüditati koos vanematega 1941. aastal Siberisse, tagasi tuli omal käel 1948. aastal. Ta lõpetas Tartu 3. Keskkooli 1952. aastal, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna 1956. aastal ning ajaloo-keeleteaduskonna 1967. aastal kaugõppes saksa filoloogina.

Ta oli 173 cm pikk. Algul harrastas Ene-Lille Kitsing kergejõustikku ja jalgrattasporti, seejärel alustas korvpallitreeninguid Edgar Naaritsa juures.

Ta oli Eesti NSV noortekoondise liige ning võitis NSV Liidu noortemeistrivõistlustel 1952. aastal hõbemedali. Kitsing kuulus Nõukogude Liidu täiskasvanute koondisse, mille koosseisus võitis kuldmedali 1959. aastal maailmameistrivõistlustel. 1957. aastal tuli ta rahvusvahelise noorsoofestivali võitjaks.

Ene-Lille Kitsing-Jaanson mängis aastaid Eesti NSV koondises ja Tartu Ülikooli korvpallinaiskonnas. Ta oli mitmekordne NSV Liidu ametiühingute meister ja üliõpilasmeister. 1959. aastal võitis NSV Liidu rahvaste spartakiaadil hõbemedali ning aastatel 1957–1960 hõbemedalid NSV Liidu meistrivõistlustel. 1954. aastal oli Balti spartakiaadi võitja. Meistersportlase nimetuse sai ta 1954. aastal.[1]

Eesti meistrivõistlustel (1950–1965) on ta tulnud 3 korda Eesti meistriks ning võitnud 6 hõbe- ja ühe pronksmedali.[2] 1963. aastast on ta Kalevi auliige. 2020. aastal valiti Ene-Lille Kitsing-Jaanson Eesti korvpalli kuulsuste halli.

Hiljem töötas Kitsing-Jaanson Spordiselts Kalevi kesknõukogu instruktorina, Tartu Laste Spordikoolis treenerina, Tartu 3. Keskkoolis ja Tartu 5. keskkoolis saksa keele õpetajana ning Tartu Ülikooli Raamatukogu pearaamatukoguhoidjana (1969–2000).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]