Eino Kõiv
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Eino Kõiv (28. veebruar 1926 Sadala vald – 13. november 2016[1]) oli eesti rahvamuusik, dekoraator ja näitleja.
Ta lõpetas 1943 Tartu Tööstuskeskkooli 9. klassi. Teenis 1944–1950 Nõukogude armees, töötas 1951–1970 maalrina, oli 1970–1978 Vanemuise teatris butafoor-dekoraator, 1978–1985 tuletõrjeülem ja 1985–2004 tuletõrjevalvur.
Kõiv on mänginud Vanemuise lavastustes ning aastast 1960 ka Eduard Vilde nimelises Tartu Rahvateatris. Tegutsenud 1990–2005 laulumehena ja lõõtspillimängijana (1996 ilmus Eino Kõivu helikassett "Pihtimus: laulud lõõtspilli saatel").[2]
Osi teatris[muuda | muuda lähteteksti]
- Punane Surkkala (Bertolt Brechti "Härra Punttila ja tema sulane Matti", 1981)
- Talumees (Madis Kõivu ja Vaino Vahingu "Faehlmann", 1982)
- Künka-Kaarel (Olev Antoni "Tuulemurd", 1983)
- Kõivu-Kaarel (Andres Lille "Jaan Vaarandi 99 päeva", 1984)
- Lible (Oskar Lutsu ja Raivo Adlase "Suvi", 1984)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Surmakuulutus Postimehes, 16. november 2016
- ↑ Kirje e-kataloogis Ester
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Juhani Püttsepp. Eino Kõiv peidab oma igatsused lõõtsalugudesse. Tartu Postimees, 28. oktoober 1999
- Harry Ahland. Saja hobiga mees. Videvik, 2001