Eesti jõed
Eesti jõed on Eesti territooriumil asetsevad või seda läbivad vooluveekogud. Veelahkmete järgi on jõed jaotatud nelja vesikonna vahel:
- Narva-Peipsi vesikond (15 620 km²)
- Soome lahe vesikond (9942 km²)
- Väinamere – Riia lahe vesikond (14 468 km²)
- Saarte vesikond (4140 km²)
Eesti jõed on suhteliselt lühikesed ja veevaesed. Üle 100 km pikkusi jõgesid on 11, neist pikim on Võhandu jõgi (162 km), millele järgnevad Pärnu jõgi (145 km), Põltsamaa jõgi (136 km), Pedja jõgi (125 km), Kasari jõgi (115 km), Keila jõgi (112 km), Pirita jõgi (107 km), Ahja jõgi (104 km), Piusa jõgi (104 km), Õhne jõgi (103 km) ja Navesti jõgi (102 km).[1]
Üle 1000 km² valglaga jõgesid on Eestis 15. Suurim on Narva jõe valgla (56 200 km²), millele järgneb Emajõe valgla.
Eesti jõgede liigitus
[muuda | muuda lähteteksti]Troofsuse ja orgaaniliste ühendite sisalduse alusel jaotatakse Eesti jõed Arvi Järvekülje järgi kaheksasse hüdrobioloogilisse tüüpi:
- oligohumoossed-oligotroofsed jõed,
- polühumoossed-oligotroofsed,
- oligohumoossed-mesotroofsed,
- polühumoossed-mesotroofsed,
- oligohumoossed-eutroofsed,
- polühumoossed-eutroofsed,
- oligohumoossed-hüpertroofsed,
- polühumoossed-hüpertroofsed.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Keskkonnaregister, vaadatud 15.12.2021.