Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti Spordimuuseum)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
"Spordimuuseum" suunab siia. Üldmõiste kohta vaata artiklit Spordimuuseum (üldmõiste).
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum välisvaates.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi püsinäituse medalite kollektsioon.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum on kohalikule spordile pühendatud muuseum Tartu vanalinnas, mis asub aadressil Rüütli 15. Tegemist on Baltimaade suurima spordimuuseumiga. Kultuuriministeerium tegi Eesti Olümpiakomiteele ettepaneku luua Eesti Spordimuuseumi asemele sihtasutus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum 2015. aasta novembris. Sihtasutuse asutamislepingule andsid 14. aprillil allkirjad toonane kultuuriminister Indrek Saar ja endine Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli. Alates 2016. aastast on organisatsiooni direktoriks Siim Randoja.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi uus visuaalne identiteet.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis on eraldi teemadenurk pühendatud ka Maarjamaa parasportlastele.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Muuseumi eesmärgiks on Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialaste materjalide kogumine, säilitamine, uurimine, vahendamine ning eksponeerimine hariduslikel, teaduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel.

Selle eesmärgi parimaks täitmiseks tegutseb muuseum avatud kultuurikeskusena, kus korraldatakse näitusi, konverentse, seminare ja muid üritusi ning antakse välja trükiseid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi 2020. aastal avatud uus püsinäitus.

Mõte "spordiasjade muuseumi" rajamisest on Eestis olemas olnud sadakond aastat. Juba 1913. aastal arutlesid muuseumi avamise üle Tallinnas tegutsenud Kalevi seltsi liikmed. Tolle aja kohta oli tegemist äärmiselt uuendusliku ideega, sest iseseisvalt tegutsevaid spordile pühendatud muuseume maailmas veel peaaegu ei tuntudki!

1920. aastatel võeti muuseumi loomise plaan ka Eesti Spordi Keskliidu põhikirjaliste tegevuste hulka. Spordiajalooliste materjalide kogumine keskliidu juurde sai endise elukutselise maadleja Tõnu Võimula südameasjaks.

Muuseumi tegelik loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjatuulte vaibudes pärandas Tõnu Võimula nii idee kui ka enda poolt kogutud materjalid toona Tartu Riiklikus Ülikoolis spordiajalugu õpetanud Johannes Laidverele. Mitmete entusiastide ühispingutuse tulemusena moodustati 1962. aastal spordimuuseumi asutamise toimkond, mida juhtis Eesti Põllumajanduse Akadeemia kehalise kasvatuse kateedri juhataja Aksel Tiik.

Toimkond tegutses mõjusalt ja juba 28. jaanuaril 1963 kinnitas ENSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Nõukogu presiidium muuseumi põhimääruse ja isikkoosseisu. Just seetõttu peetaksegi 28. jaanuari Eesti Spordimuuseumi sünnipäevaks. Ühiskondlikel alustel tegutsenud muuseumi direktoriks sai Aksel Tiik.

Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum[muuda | muuda lähteteksti]

Sammhaaval sai ühiskondliku muuseumi inimestele selgeks, et nende entusiasmist muuseumi arengu tagamiseks ei piisa ja nii võeti suund riikliku muuseumi loomisele. 1. juulil 1967 asutatigi lõpuks ENSV Ministrite Nõukogu määrusega ENSV Kultuuriministeeriumile alluv Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum, mille esimeseks direktoriks sai spordimuuseumi sünnile kaasa aidanud spordiajaloolane Olaf Langsepp.


Pärast taasiseseisvumist

1990. aastate teises pooles täienesid Spordimuuseumi kogud hoogsalt, sellest tulenevalt hakkas senine kodupaik Pauluse kiriku tiibhoones väikeseks jääma. Uue asukoha otsingul langes valik Rüütli tänaval asuvale kunagisele postimajale. Enne lõplikku sissekolimist pidi maja läbima kapitaalse remondi, nii kulusidki esimesed poolteist aastat arheoloogilistele väljakaevamistele ja vundamentide toestamisele, seejärel said uue sisu ka hoone vanad müürid. Maja sai raudbetoonvahelaed ning mansardkorruse, lisaks kaevati keldris välja ja konserveeriti keskaegsed müürijäänused. Hoone kogupind tõusis 2200 ruutmeetrini. Ehitustööd lõppesid 2001. aasta suveks. Sama aasta 1. augustiks oli kogu muuseum kolinud oma uude asupaika.

2001. aastal lõppes muuseumi ajaloos tähtis etapp - 9. aprillil lahkus direktori kohalt 30 aastat ametis olnud Enn Mainla. Konkursi tulemusena kinnitati uue direktorina ametisse pikaaegne Tartu spordijuht Mati Tolmoff.

2001. sügiseks jõudis töö uue kodu sisseseadmisel sedavõrd kaugele, et 1. oktoobril avati maja uksed avalikkusele.

Järgmine oluline muudatus lasi ennast oodata pea 20 aastat, sest 2020. aasta suvel alustati Spordimuuseumis mastaapset uuenduskuuri. Ehitus- ning arendustööde käigus muudeti ümber vana püsiekspositsioon ja ruumid, milles igapäevane elu toimub. 23. oktoobril taasavatud püsiekspositsiooni läbivaks teemaks on "Eesti spordi lugu", kus kajastatakse siinsete atleetide kõrghetki ja madalpunkte läbi aastakümnete. Külastajatele pakuvad mitmekülgseid tegevusi kaasakiskuvad atraktsioonid nagu näiteks rallisimulaator või reaktsioonisein. Silmailu ning teadmisi leiab rikkalikelt infoseinadelt ja vitriinide tagant, kus paiknevad erinevate ajastute medalid/karikad. Neist kõige mõjukamad on kahtlemata olümpiaatleetide omad.

Püsiekspositsiooni "Eesti spordi lugu" hulka kuuluv interaktiivne korvpalliväljak, mis on ühtlasi üks paljudest atraktsioonidest.
Püsinäituse väärikaim tõmbenumber - Eesti Spordi Kuulsuste Hall.

Muuseumi ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1969 – esimene näitus väljaspool oma maja – "Maadluskorüfee Georg Hackenschmidt"
  • 1971 – avati I püsiekspositsioon "Eesti kehakultuuri ja spordi ajaloost"
  • 1975 – kogud ületasid 10 000 museaali piiri[1]
  • 1977 – algas I spordiajaloolise teatmematerjali kogumise võistlus
  • 1978 – toimus spordimuuseumi I konverents
  • 1987 – avati II püsiekspositsioon "Kehakultuur ja sport Eestis"
  • 1989 – loodi Eesti Spordiajaloo Selts
  • 1993 – kogud ületasid 50 000 museaali piiri
  • 1995 – Pauluse kiriku tiibhoone tagastati kogudusele
  • 1996 – muuseumile anti üle tulevane uus kodu – Tartu endine postimaja aadressil Rüütli 15
  • 2001 – uude majja kolimine
  • 2001 – muuseum sai veebilehe www.spordimuuseum.ee
  • 2002 – kogud ületasid 100 000 museaali piiri
  • 2004 – avati III püsiekspositsioon "Hortus Athleticus"
  • 2006 – Eesti Spordimuuseumist sai rahvusvahelise olümpiamuuseumide koostöövõrgustiku OMN asutajaliige
  • 2010 – Eesti Spordimuuseum liitus rahvusvahelise spordiarhiivide võrgustikuga ICA/SPO
  • 2011 – uksed avas spordimuuseumi esimene filiaal – Otepää Talispordimuuseum
  • 2012 – ilmavalgust nägi ajakirja Sport & Muuseum esimene number
  • 2013 – Eesti Spordimuuseum tähistas 50. sünnipäeva
  • 2016 – Eesti riik ja Eesti Olümpiakomitee asutasid ühiselt Sihtasutus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi
  • 2016 – Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum sai uue visuaalse identiteedi
  • 2017 – tõeline elamusnäitus pallimängudest "Kõik mängu!"
  • 2020 – Spordimuuseum vajas üle mitmete aastate värskendust, nii alustati juunis laiamahulist renoveerimist, mis lõppes sama aasta oktoobris. Muude toimetuste hulgas sai muuseum järjekordse modernse visuaalse identiteedi
  • 2020 – 23. oktoobril toimus suur muuseumi taasavamine, kus olid kohal nii väärikad prominendid kui televisioon. Uueks püsinäituse teemaks sai "Eesti spordi lugu", mida täiustavad mitmed atraktsioonid, ajaloolised museaalid ja harivad infotahvlid

Kogud[muuda | muuda lähteteksti]

Spordimuuseum vaiksedfailid-29.jpg

Eesti Spordimuuseumis kogutakse ja säilitatakse esmajoones Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialast materjali. Juba ühiskondliku muuseumi päevil alanud tegevus on edenenud ja arenenud edukalt ning tänaseks on suur osa kogudest kantud ka ülemaalisse muuseumide infosüsteemi MuIS[2], mis muudab need huvilistele hästi leitavaks.

Muuseumi kogu koosneb 18 alakogust. 1. jaanuaril 2014 oli Eesti Spordimuuseumis arvel 137 983 spordiajaloolist museaali. Suurimad alakogud olid fotokogu (34,6% museaalide üldarvust kuulus sinna) ja medalikogu (21,2%), väikseim filmi- ja videokogu (0,06%).

Muuseumis paikneb ka Eesti suurim spordiraamatukogu, mis sisaldab ligi 25 000 spordialast trükist. Raamatukogus on võimalik tutvuda ka spordimuuseumi arhiivkogus leiduvate materjalide – käsikirjade, diplomite ja mitmesuguste dokumentidega. Kõikide materjalidega saab töötada kohapeal, museaale koju ei laenutata.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Eesti Spordimuuseum 40" (koostaja Kalle Voolaid, toimetajad Kalle Voolaid ja Anu Sillastu) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2003
  • "Sport & Muuseum: Eesti Spordimuuseumi perioodiline väljaanne" (peatoimetaja Kalle Voolaid) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2013

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]