Eesti õigusajalugu

Eesti õigusajalugu on õigusajaloo areng praeguse Eesti alal. Selle aineks on õigusnormide ja vastavate õigussuhete ajaline saabumine ning kujunemine kõige varasematest teadmisvõimelistest aegadest praegusajani, olles ühenduses ja siduvuses selle rahvaga, keda nimetame eestlasteks. Seetõttu räägib Eesti õigusajalugu Eesti rahvuslikust õigusajaloost.

Eesti õiguskorra kujunemine

Eesti õiguskorra vaatlemisel eristatakse viite ajajärku.

Vanaeesti õigus (muinasaeg Eestis, kuni 13. sajandini)

Riiklikud õigused

Esimese aastatuhande lõpus algas võõrrahvaste sissetung uurali rahvaste põlistele asundusaladele. Õigusajalooliselt tähendab see aega, mil eesti sugu rahvaid ja nende maa-alasid mõjutasid ida pool Peipsit türgi-tatari ja slaavi õiguse elemendid.

Läänemere pool Peipsit oli 13. sajandiks arenenud kõrge kultuur, mida kinnitavad nii arheoloogilised kui ka keelelised uurimused. Õigus on osa kultuurist, seega peaks seda eeldama ka vanade eestlaste õiguse kohta. Üldjuhul on Vana-Eesti õiguslikku korda käsitlenud Läti Henriku kroonika või mõne muu kroonika põhjal pigem mittejuristid.

Muistne Eesti koosnes 13. sajandi algul kaheksast maariigist koosnev maade konföderatsioon. Iga maa kui iseseisev ühik oli oma ehituselt kihlakondadega (kihelkondadega) liitriik, kihlakonnad omakorda aga külakondade, külade ja talude föderatsioonid.

Igal maariigil oli oma territoorium ja iseseisev riigivõim. Samuti oli igal maal oma õigus, maarahva liige oli osanik oma maa õigustes ning oma maa õiguse kaitse all. Suur karistus oli maalt väljasaatmine, kuna enamasti tähendas see asetamist väljapoole õigust.

Iga maa riigiorganeid oli peamiselt kaks: rahvakogu ja vanematekogu. Rahvakogu moodustasid kõik sõjavõimelised mehed. Rahvakogu haldusalasse kuulus kõik maale tähtis: sõja- ja rahuküsimused, liitude loomine ja lõhkumine teiste maade ja rahvastega, välissaadikute vastuvõtmine ja omade saatmine välismaale, maakaitse korraldamine ja kohustuste pealepanemine. Rahvakogu oli koht, kus loodi maaõigust ja mõisteti kohut tähtsamais asjus. Rahvakogu oli järelikult riigivõimu ülem teostaja.

Vanemate kolleegium koosnes tõenäoliselt iga kihlakonna kahest esindajast. Selle eesotsas oli teistest osavam ja teguvõimsam eesvanem. Vanematekogu kutsus kokku rahvakogu, kes esitasid aineid, juhtisid läbirääkimisi ja otsustamist ning olid ühtlasi maa juhtiv ja täitev organ.

Igal aastal toimusid kokkutulekud Harjumaal Raikkülas, kus mitte ainult ei pidutsetud, vaid peeti nõu ja tehti otsuseid. See oli justkui üle-eestiline parlament, mis tagas üksikute maade rahuliku läbisaamise ja vajaduse korral ühiste toimingute otsustamise.

Isikute õigused

Eesti rahvas jagunes õiguslikult kaheks: vabadeks ja orjadeks. Orjad olid ühiskonna algkiht, nad polnud mitte õiguse subjektid, vaid objektid. Vabad inimesed olid kõik need, kes orjad ei olnud. Nemad omakorda jagunesid kolmeks: üldvabad, paremad ja vanemad. Üldvabad olid need, kes polnud ei paremad ega vanemad ehk kroonika kohaselt muud mehed, naised ja lapsed. Nad moodustasid kõige rahvarohkema kihi ja olid ühtlasi keskkiht: allapoole jäid orjad, üles paremad ja vanemad.

Paremad olid kõik need mehed, kes olid kõigepealt sõjaliselt võimekamad. Nad kaitsesid maad ja käisid ühtlasi rüüsteretkedel. Neil oli rohkem loomi, orje, metalli ning suurem majapidamine. Kui orjad olid liikuvad ja üldvabad vähem liikuvad, siis paremad olid pigem paiksed.

Vanemad olid ühiskondliku püramiidi tipus. Omadustelt kuulusid nad parematega samasse liiki, kuid olid väljavalitum osa neist. Nad juhtisid sise- ja välispoliitikat ning täitsid kogu poliitilist elu.

Keskaegne rooma-saksa õigus (13. sajandist 16. sajandi keskpaigani)

Läänemere eesti sugu rahvaid on mõjutanud erinevad võimukorrad üle kogu Euroopa. 12. sajandi lõpul allutasid roomakatoliku kirik ja keskaegne Saksa Rahva Püha Rooma riik Läänemere rahvad endale ligi kolmeks ja pooleks sajandiks.

Jüri Uluots leiab, et vanaeesti õigus jäi keskajal püsima eeldatavasti tänu alistumislepingutele. Allikad aastatest 1207–1261 mainivad vähemalt 52 sõlmitud lepingut.

Eestlaste poolel sõlmisid lepinguid rahvakogu ja vanemate kolleegium, võõraste poolel näiteks Riia piiskop, paavst, mõni Mõõgavendade ordumeister ise või oma esindajate kaudu. Lepingusubjektideks olid maad, iga maa võis sõlmida oma lepingud teistest maadest eraldi. Puuduvad lepingud, milles oleks lepinguid sõlmitud kogu Eesti nimel. Seega võib järeldada, et kogu Eesti polnud tol ajahetkel kujunenud välispoliitiliselt üheks lepinguvõimeliseks tervikuks.

Vanaeesti õigusest jäi enim puutumata eraõigus. Kõik eraõiguslikud vahekorrad ja tavad jäid sel kujul püsima, nagu nad tol hetkel olid. Ka kriminaalõigus jäi suures osas samaks, küll aga tekkisid uued süüteod, mida varem ei olnud, ja tehti muudatusi ning täiendusi. Valitsemisõiguses toimus näiliselt kõige rohkem muutusi, eestlased pidid iga asja otsustamisel rääkima läbi maahärradega ja vastupidi.

Eesti vanaeesti õigus jäi püsima üldjuhul, lisandusid vaid uued õigusnormid (peamiselt usuga seotud), mis olemasolevaid täiendasid ja muutsid.

Rootsi õigus (16. sajandi keskpaigast 18. sajandini)

16. sajandil võitlesid Eesti maa-ala pärast tõsisemalt katoliiklik Poola, kes hõivas Eesti lõunaosa, reformeeritud Taani, kes sai enda valdusse Saare- ja Muhumaa, ning reformeeritud Rootsi, kes 17. sajandi algul sai Eesti ainuvalitsejaks.

Rootsi ajal tekkis tähelepanuväärne hulk uusi õigusnorme nii varasemate normide täiendamiseks kui ka nende muutmiseks. Osa uutest normidest olid saabunud väljastpoolt ja pandi Eestis maksma (nt Rooma õigus, Rootsi 1608. aasta maaseadus, 1669. aasta eestkosteseadus jne), teised olid koostatud Eesti territooriumil seniste normide täiustamiseks.

Võimukandjad vahetusid, seniste vürstide ja piiskoppide asemele tulid Rootsi riigivõimuorganid (kubernerid või maavalitsejad). Maksu- ja riigikaitsekorraldust arendati, samuti täiendati kohalikke omavalitsusasutusi Eestimaal või loodi uuesti Liivimaal. Muudatused leidsid aset ka eraõiguses, rohkem perekonna- ja pärandusõiguses.

Rootsi ajal pandi Eestis alus ka õigushariduse omandamisele. Rootsi Kuningriigis korraldatud kohtureformiga, mis keskendus õuekohtute süsteemi loomisele, jäi Rootsi aladele neli õuekohut. Nendest üks loodi Tartus.

1629. aastal asus Tartusse elama kindralkuberner Johan Skytte, kes rajas Tartusse partikulaarkooli ja gümnaasiumi. Gümnaasium oli avatud kõikidele seisustele, seega ka kohalikele eesti ja läti talupoegadele. Gümnaasium oli nii ülesehituselt kui ka õppetöö korralduselt ülikooli sarnane, kuid sel puudus õigus anda välja teaduslikke kraade. 1632. tõsteti gümnaasium ülikooli seisusse ning avati Academia Dorpatensis, kus õpetati neljas teaduskonnas, millest üks oli õigusteaduskond. Kui algul olid tudengid pigem Soomest ja Rootsist, siis pärast ülikooli taasavamist (Academia Gustavo-Carolina’na) hakkasid õigusteadust õppima rohkem kohalikud noormehed.

Vene õigus (18.–20. sajandil)

18. sajandi alguses surus Vene impeerium Rootsi Eesti aladelt välja ja allutas Eesti oma võimule ligi kaheks sajandiks. Riigikorra muutuse ja rahutuste tõttu suleti Tartu Ülikool 18. sajandil ning taasavati alles 1802. aastal. Võrreldes oma eelkäijatega oli vastavatud Tartu Ülikoolil eelis – neil oli oma seadusandlik süsteem, mille uurimisel oli võimalik oma teadmisi praktikas kasutada.

Vene võimu tulek tõi kaasa üksikud muutused, maahärrade õigused koondusid nüüd Vene tsaari kätte, Eesti maa-ala jäi jaotatuks kolme ossa (Eestimaa, Saaremaa ja Liivimaa), rahvas jagunes endiselt nelja kihti (talupojad, aadlikud, linnakodanikud, vaimulikud) ja autonoomsete organite kompetents kasvas.

18. sajand oli valgustuse sajand, mil kerkisid individuaalse vabaduse, majandusalase liberalismi ja demokraatia ideed. Neid järgisid esialgu vasallid, kes tõusid suurmaaomanikeks. Neile järgnesid 19. sajandil talupojad, kes vabanesid algul isiklikust orjusest (1816. ja 1819. aastal) ja hiljem teoorjusest (alates 1849. aastast), muutudes ajapikku kesk- ja väikemaaomanikeks.

19. sajandi II pooles toimus modernne õigusreform, mille all on mõeldud ühest või teisest õigussüsteemist üleminekut industriaalse ühiskonna vajadustele vastavasse õigussüsteemi. Sel ajal hakkasid eestlaste õiguskultuuris välja kujunema ja baltisakslaste õiguskultuuris edasi arenema Lääne õigustraditsiooni iseloomustavad tunnused, mis on vitaalsed tänini. Seda aega vaadeldes võib näha senise kahe, ajalooliselt erinevalt kujunenud õigussüsteemi – eestlastest maarahva arhailiste põhijoontega õigussüsteemi ja peamiselt baltisakslaste feodaalse põhiolemusega õigussüsteemi – sulandumist.

Eesti õigus (20. sajandil)

Pärast Eesti iseseisvumist

Pärast esimest maailmasõda hakati Eestis alles õigussüsteemi üles ehitama. 1920. aastal võeti vastu esimene Eesti põhiseadus, millega määrati Eesti Vabariik jäädava organisatsioonina. Üheisikuline riigipea esialgu puudus, olid vaid Riigikogu ja Vabariigi Valitsus. Vabariigi Presidendi instituut lisati põhiseadusse 1937. aastal.

Tartu Ülikool avati eestikeelsena 1919. aastal, õigusteaduskond alustas 1920. aasta jaanuaris. See andis eesti rahvale võimaluse õppida õigusteadust oma emakeeles ja osaleda akadeemilise kultuuri arengus.

Tsiviilõiguse põhiallikateks olid Balti eraseadus ja Vene tsiviilseadustik.

Nõukogude Liidu võimu all

1940. aastal asus Johannes Varese juhitud rahvavalitsus tegema ümberkorraldusi kõikides eluvaldkondades. Tartu Ülikooli juhtkond vahetus ja sellega paralleelsed toimusid ülikoolis struktuurimuudatused: suleti usuteaduskond ja majandusteaduskond viidi üle Tallinna Tehnikaülikooli. Õigusteaduskond jäi Tartusse, kuid õppejõud pidid end kiirelt viima kurssi marksistliku õigusteooriaga. Enne 1940. aastat omandatud teaduskraadid vaadati üle pärast teist maailmasõda ning sellega saadi lahti paljudest süsteemile tülikatest inimestest. Ka üliõpilaskandidaatide päritolu uuriti põhjalikult, et mitte lasta ebausaldusväärseid inimesi õigusteadust õppima.

Pärast taasiseseisvumist

Nõukogude Liidu lagunemine tähendas Ida-Euroopa juristide jaoks üleminekut totalitaarsest süsteemist vaba ja eduka Lääne-Euroopa süsteemi. 1992. aastal võeti uuesti vastu Eesti põhiseadus.

Eesti taasiseseisvumisega sai Eesti õigusteaduse ülesandeks arendada eestikeelset õigusterminoloogiat. Tekkis kohustus kirjutada juriidilisi tekste riigikeeles ja pidada ülal õigusteaduslikku raamatukogu.

Üleminek õiguses on pikaajaline protsess, näiteks jõudis taasiseseisvunud Eesti võlaõigusseadus riigikokku alles viis aastat pärast taasiseseisvumist ning jõustus omakorda viis aastat hiljem.