Eduard Hiiop
Eduard Hiiop (ka Hiop; 7. detsember (vkj) / 19. detsember 1889 Valga – pärast 28. augustit 1941) oli Eesti kergejõustiklane, iluuisutaja, jääpallur ja tennisist.[1]
Töötas restauraatorina, seejärel Tallinnas Kalevis raamatupidaja-asjaajajana. Võttis osa Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast. Pärast sõda töötas õppejõuna spordikursustel. Asutas Tallinnas tennisreketite ja nende parandamise ettevõtte.[2]
1914. aastal võitis ta Venemaa olümpiaadil hoota kaugushüppe.
Oli kaheksakordne Eesti meister iluuisutamise paarissõidus ja Eesti meister laskmises.[2] Aastal 1921 ja 1923 tuli ta paigalt kaugushüppes ja 1918. aastal 4 x 100 m teatejooksus Eesti meistriks.Eesti meistrivõistlustel saavutas ta 15 korral paigalthüpetes, kümnevõistluses (1920), kaugushüppes (1921), 100 m jooksus (1920), 110 m tõkkejooksus (1918, 1920) ning vasara- (1917) ja raskusheites hõbeda või pronksi.[1]
Osales paarissõidus (koos Helene Michelsoniga) 1936. aasta taliolümpiamängudel.[2][3]
Osales tennise- ja talispordiliidu asutamises ning oli Eesti Spordi Keskliidu liige. Õpetas tennist nii Eestis kui ka Soomes.
Eduard Hiiop arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimu poolt 24. augustil 1941, ta jäi teadmata kadunuks.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema poeg oli tennisist Heldur Hiop (1928–1998).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Biograafia ESBL-is (vaadatud 25.12.2014)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Ed. Hiiop 50-aastane". Uus Eesti. 19.12.1939. Vaadatud 27.09.2018.
- ↑ "Täna 80 aastat tagasi: Eesti naised murdsid esmakordselt olümpiale". ERR. 06.02.2016. Vaadatud 18.02.2022.