Eduard Bagritski

Allikas: Vikipeedia
Eduard Bagritski

Eduard Bagritski (vene Эдуард Георгиевич Багрицкий; kodanikunimi Eduard Dzjubin Эдуард Годелевич Дзюбин; 3. november (vkj 22. oktoober) 1895 Odessa16. veebruar 1934 Moskva) oli juudi rahvusest Vene luuletaja.

Eduard Bagritski sündis Odessas juudi perekonnas, tema ise oli äriteenija, ema oli koduperenaine. Eduard Bagritski õppis tehnikumis maamõõtjaks, 1917. aastal teenis ta lühemat aega miilitsas. Punaarmee koosseisus võttis ta osa Vene kodusõjast.[1]

Bagritski esimesed luuletused ilmusid ajakirjanduses 1913. aastal. 19151917 avaldas ta oma loomingut mitmetes Odessa kirjanduslikes väljaannetes. Oma loometee algperioodil oli ta mõjutatud akmeismist ja futurismist, kodusõja ajal kirjutas agitatsioonilisi värsse. 1925. aastal asus ta elama Moskvasse.[2]

Bagritski üks tuntumaid teoseid on 1926. aastal ilmunud poeem "Дума про Опанаса" ("Duuma Opanassist"), mis kujutab kodusõjasündmusi Ukrainas. Alates 1926. aastast kuulus ta loomingulisesse rühmitusse "Pereval" ja hiljem Konstruktivistide Kirjanduslikku Tsentrisse.[3]

1928. aastal ilmus luulekogu "Юго-Запад" ("Edel"), mis kujunes väga populaarseks. Kriitikud nimetasid selle luulekogu põhjal Bagritskit nõukogude luule romantilise suuna kõige väljapaistvamaks esindajaks.[4]

Luulekogud "Победители" ("Võitjad") ja "Последняя ночь" ("Viimne öö") ilmusid mõlemad 1932. aastal.

Eesti keeles on 1963. aastal ilmunud Eduard Bagritski luule valikkogu "Linnupüüdja" Debora Vaarandi tõlkes.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]